Madisepäev-pühapäev

1. Fiat500 läks jälle katki. Samamoodi nagu eelmisel korral, kõik häiretuled löövad põlema ja auto käima ei lähe. Seekord valis ta purunemispaigaks ühe kaupluse autoparkla. Hooldusnumbrid muidugi nädalavahetusel ei tööta. Isa helistas oma tuttavale mingile direktorile ja öeldi, et las puksiir toob auto teeninduse ette.
Puksiirijuht oli vanakooli mees, ei uskunud tühja naisterahva loba, et auto katki ja ei lähe käima. Tahtis ise ikka kapotialla vaadata, mõõtis akut, kontrollis kaitmeid ja tegi autole restardi. Minu jaoks puhas ajaraisk. Ja lõpuks veereski mu tuline tupsuke kanderaamil jälle minema. Seekord ei läinud vähemalt rattad lukku.


2. Anti käis 3 puusakõrguse dogilahmakaga Tabasalu looduspargis hullamas. Dogid olid suuremad kui minihobused, ma oleks tahtnud selga istuda ja ratsutada. Ega ma muidu eriti ei tunnegi, et Ant mingi eriliselt väike koer, aga dogi kõrval on ikka kerge kääbus.


3. Mul on söögikohtade osas uus teooria. Nii nagu psühholoogid räägivad, et inimene jätab endast mulje esimese 30 sekundiga. Ma numbrisuurust ei ole veel välja arvutanud, aga kui x minuti pärast peale restorani sisenemist ja laua taha istumist ei ole teenindaja must välja teinud, siis hakkab esimene mulje kiiva kiskuma. Ja kui ma olen peale seda oodatud kotakti menüüst söögi välja valinud ja x minuti pärast teenindajat üldse ei kõiguta, kas ma olen seal lauas olemas või mitte, siis on tegemist ilmse mulje purunemisega ja tuleb püsti tõusta ja restoranist lahkuda. Me tegime täna nii Villa Thais. 3-st teenindajast ei olnud kellelgi aega meid tähele panna. Ja ärge öelge, et neil oli palju tööd, restoran oli pooltühi. Läksime ületee ja sõime hoopis NOP-is suurepärast suppi, salatit, risottot ja kala.