9.8.08

Did I tell I love my car?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmise aasta oktoobrist, kui ma peatusin 3 päeva Roomas ja kohtusin esmakordselt Fiat 500-ga. See oli väike punane punn, mis jättis mulle nii sügava mulje, et ma tulin tagasi koju ja läksin autokooli. Peaaegu nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja võttis aega, mis ta võttis, aga autokool on nüüd läbi, load on käes ja mul on juba mitmendat päeva päris minu oma auto - kauaoodatud ja palavalt armastatud Fiat.
Me oleme nüüd mõned päevad koos olnud ning üksteisega harjunud, iseloomu tundma õppinud ja minu arvates meil läheb päris hästi. See auto on minu jaoks loodud.
Eks tal muidugi ole omad iseärasused. Näiteks autoomaatne käiguvahetus (saab ka manuaalselt) on suhteliselt uimane algul, aga see nõks tuleb lihtsalt kätte saada ja siis ei pane enam tähelegi. Maanteel saab sõita "Eco-Drive" mode'iga ja linnas peale panna "City" mode, mis teeb rooli imekergeks ja auto suurepäraselt manööverdatavaks.
Te kindlasti ei usu, aga minu arvates on ka pakiruumis piisavalt ruumi, et kõik hädavajalik ära mahutada, kui just jalgratast ei vea. Tagumised istmed käivad ka alla, nii et vajadusel tuleb ruumi juurde.
Ja muidugi ka emotsionaalne auto-omamise faktor. Tahan lähen poodi, tahan lähen teise poodi. Või hoopis vennale järgi või ema sõidutama või mis iganes. No mul ei ole enne olnud nii, minu jaoks on see emotsioon!
Ja väga lahe oli veel näiteks see, kuidas üks mootorrattur maanteel meist mööda kihutas ja siis püstist pöialt meile näitas. On jah äge auto, ma tean! :)

2 comments:

Oliver said...

Hädavajadusteks ongi üldjuhul väga vähe tarvis kaasas kanda. MacGyveril oli näiteks alati halli teipi kaasas.

Keskmise suurusega käekott ja paar tantsukingi mahub Fiati pagasiruumi igaljuhul: http://nagi.ee/photos/oojamaa/7154289/

Mari-Liis said...

ägeee :) tulevad meelde endagi mitte nii ammused noorusajad, kui taevasinise miniga sai ringi paarutet ja enamik inimesi sind õndsalt naeratusega saatis. naudi kuni pole võlapärijaid ;)