Berliinist on suhteliselt keeruline kirjutada. Näiteks ei saa öelda, et elasime kesklinnas, sest Berliinil on justkui mitu kesklinna, igal piirkonnal oma. "Mitte", mis nime järgi on justkui keskus, aga siis on veel Charlottenburg ja kõik need teised, mille saksakeelseid nimesid ma igaks juhuks ei ürita kirja panna.
Esimesel päeval jalutasime niisama ringi ja tutvusime olukorraga. Teisel päeval sadas paksu padukat ja käisime poodlemas, sest mis sa ikka oskad sellise päevaga peale hakata. Poodlemine on Berliinis täitsa talutav kogemus. Ma soovitan teha seda Kurfürsterdamni piirkonnas, seal on valik palju suurem, kui näiteks Friedrichstrassel. Samas on palju ostukeskusi ka Alexanderplatzil.
Kolmas reisi päev oli aga hoopiski huvitav. Üks reisi eesmärk oli minna külla Nadjale, ühele hästi toredale saksa tüdrukule, kes kohe peagi hakkab emaks saama. Nadja elu on veel selle poolest põnev, et tema abikaasa kasvatab kelgukoeri. Nad ehitavad umbes 1h sõidu kaugusele Berliinist vanadesse mõisatallidesse elumaja ja seal samas on elavad ka üle 40 koera: siberi huskyd, alaska malamuudid, gröönimaa koerad ja üks jaapani akita. Talvel kolib kogu see laar Rootsi Lapimaale, kus saksa turistidele tehakse nädalasi koerarakendi-retki. Suvel on aga koerad kodus Saksamaal. Laupäeval läksimegi Nadjale ja Walterile appi koeri kantseldama.
Mulle meeldis väga juba see koht, väike küla, mõis ja külaservas vanad kivist tallid, mille Walter on koos jupikese maaga ära ostnud. Vanasse tallihoonesse ehitatakse nüüd elumaja, välisilmet muutmata, sest muinsuskaitse ei luba. Teisele poolele tulevad ruumid koerte hooldamiseks ja kui kunagi jõuab, siis ka mõned ruumid turistidele ööbimiseks. See kõik on Nadjale ja Walteril väga ilus ja põnev unistus.
Praegu on majad ehitusjärgus, aga koerte osa kenasti valmis.
Kõiepealt anti mele turistidele selga vanad riidehilbud, et müttavad koerad heledaid linnariideid ära ei määriks. Tuli kasuks küll. Koerad lastakse iga päev kindlate gruppidena suurele maa-alale ringi jooksma. Grupid koosnevad koertest, kes oma vahel hästi lävi saavad. Vastasel juhul oleks õuel pidevalt suur koertekaklus. Söömise ajaks pannakse nad rivvi pika keti külge, ka just sellepärast, et loomad üksteisele söögi pärast kallale ei läheks. Igal koeral on nimi ja oma lugu. Paljud neid on võetud näiteks koerte lastekodust (varjupaigast), kuhu tuuakse kodukoerteks võetud huskysid, kelle omanikud on loomast lõpuks loobunud. Üks selline oli näiteks noor ja sõbralik ja hirmus mänguhimuline Snow, kes oli täiesti pöördes sellest, et võõrad temaga mängida tahavad. Igal koeral on oma iseloom, mõned hoiavad hästi omaette ja eemale, teised vajavad väga inimeste hoolitsust ja tähelepanu.
Praegu on ka aeg, kus talvekarv tuleb maha ajada, seega näevad nad sellised takused või pisut nirud välja, aga talveks lähevad kõik uhkeks ja kohevaks.
Päris mitmel koeral oli see lahe asi, et üks silm on sinine, teine pruun!
Toredad koerad! Mulle väga meeldis terve päeva nendega jännata. Pääsukesed tegid taeva all haake, sirtsud sirisesid ja oli üks absoluutselt igati tore suvepäev.
Õhtu poole käisime Nadja ja Walteriga veel Köpenicki linna peal (mis on ka tegelt üks Berliini piirkondadest, umbes nagu Tallinnale Keila) jalutamas ja imearmsas järve äärses vabaõhu-restoranis õhtustamas. Õhtul pimedas sõitsime väsinutena tagasi hotelli.
Neljas päev lonkisime jälle niisama mööda linna ringi. Käisime uudistamas Holocausti memoriaali, Potsdamerplatzi ja sealset vanakraamiturgu, Sony Centerit, vägevat uut rongijaama jne. Pühapäevasel päeval on linn suhteliselt välja surnud, poed kinni ja ringi sumisevad ainult turistid.
Ainus koht, mis meil plaanis oli, aga käimata jäi, on Potsdam ja Sansoussi loss. Aga ju siis on põhjust teinekord veel minna.
Kogu reisi pilte saad vaadat siit.
Ja koertepilte siit.
No comments:
Post a Comment