Päevaplaan oli üsna ulmeliselt tihe ning kuna messiväsimus surus ka peale, siis tegelikult oli see väga raske reis. Klaasimaantele jäi ka palju toredaid keskaegseid linnakesi, üks ilusam ja huvitavam kui teine.
Regensburg
Unesco kultuuriväärtuste nimistusse kuuluv Rooma-aegsete juurtega keskaegne Regensburg on igatepidi armas ja tore linnake paljude põnevate lugude ja legendidega. Meil oli väga tore giid, endine mereväelane ja praegune pensionär härra Dieter, kelle süda oli täis vahvaid jutte Regensburgi kohta. Iga maja, iga torni või kujukese kohta teadis ta rääkida haarava loo, et miks üks või teine asi niimoodi on. Linna uhkuseks ja sümboliks on 1135-1146. aastatel ehitatud kivisild, mis püsib täpselt sellisena nagu ta kord ehitati. Silla juurde oli Dieteril lugu sellest, kuidas silla ehitusmeister end kuradile maha müüs ning pidi siis hiljem vanapagana üle kavaldama. See sai vihaseks ja tahtis silla katki murda, aga kuna ehitis on nõnda tugev, siis ei õnnestunud tal tekitada muud, kui suur küür silla keskele jne. See lugu on muidugi sootks detailide rohkem kui ma kirja panna tavatsen.
Üks vahva koht Regensburgis oli veel silla kõrval asuv keskaegse vorstitöökoja restoran, mille põhimenüüks ongi vorstid. Sõime neid lõunaks ja ülimaitsev oli.
Kunstnik Rudolf Schmidi klaasiait
Väikeses Viechtachi külakeses oli üks vana ait. Ja siis üks mees mõtles, et oh, teeks sellest kunstigalerii. Niisiis on ait täis väikesi graafilisi joonistusi ja suuri üle seina ulatuvaid klaasimaale. Just selliste pisikeste kohtade leidmiseks ongi Klaasitee (Glass route) tehtud.
Joska Crystal, Bodenmais
See esimene kokkupuude sakslaste klaasihullusega oli minu jaoks päris ulmeline.
Ma olen enne ka Skandinaavias klaasitehastes käinud ja näinud, aga see, mis seal toimus võttis kergelt öeldes silmad kirjuks. Klaas on sakslastele nagu aiakääbused, sellega saab oma aia või maja kirjumirjuliseks virrvarriks kujundada. Joska tehasepood oli nagu klaasi ja kristalli supermarket, kus leidus KÕIKE, absoluutselt kõike klaasist. Minu välismaalised reisikaaslased Ameerikast sattusid selles nii vaimustusse, et lasid endale sada dollarite eest klaasikaupa koju üle ookeani saata. Mis tegelikult on väga mugav, kui sa reisil olles ostuhulluse küüsi satud, siis pood pakun kohe ka shippingu võimalust. Kes suuri asju ei ostnud, need ostsid väikesi asju nagu klaasist kaelakeesid ja muid jublakaid.
Edasi viidi meid Joska "peoruumidesse", mis oli selline spetsiaalne turimigruppide koht, kus saab õhtusööki serveerida, üritusi korraldada ja ruumi ääres on suur lava, kus siis klaasipuhujad teevad demonstratsioonesinemisi. Õhtusöök oli eriti peen veel sellepärast, et kohale oli tulnud ka Bodenmais-i linnapea (kuigi omavahel öeldes, see nägi rohkem välja nagu külavanem), kelleks oli äsja 21. aastaseks saanud noormees. Uskumatu, eksole. Kahjuks oli härra meer suhteliselt uje ja kuigi ma istusin lauas peaaegu tema vastas, siis eriti jutukas noormees ei olnud. Pigem lobises tema kõrval toeks olnud turismiametnik.
Muuhulgas toimus õhtusöögi käigus klaasipuhumise võistlus, mille ma võitsin. Kahe klaasimehe kaasabil tuli lihtsalt puhuda kõige suurem klaasimull, mis sa suudad. Töölised keerutasid seda puhumise toru ja mina ainult puhusin. Ning puhusin kõige suurema. Auhinnaks Joska Crystal käsitöö vaas, mis kaalub vist küll umbes 5 kilo (kohutavalt raske oli), aga mille mul õnnestus kuidagi ikka koju tarida.
Zwiesel
Teise päeva hommikul oli meil ekskursion Zwieseli linnakeses, mis on jälle tähtis klaasisihtkoht, kuna seal on olnud kunagi palju klaasivabrikuid. Üleüldse, põhjus, miks Baierimaal nii palju klaasiga tegemist tehakse, on see, et seal on ju palju metsa. Ning klaasisulatusahjude kütmiseks läheb vaja palju küttematerjali, seega on Euroopas tavaline, et just metsarikastele aladele tekkis klaasitööstus (näiteks ka Bohemia klaas). Aga Zwiesel ise oli minu jaoks suhteliselt mõtetu linn/küla. Meil oli pooleteist tunnine jalgsiekskursioon ja seal ei olnud ausõna mitte midagi põnevat.
Weinfurter World of Crystal, Arnbruck
Nagu Joska, oli ka see totaalselt ämeizing klaasimaailm. Sa võid oma aia igasuguste klaasijulladega vikerakaarevärviliseks kujundada. Seda ei ole võimalik kirjeldada, seda peab nägema. See on natuke nagu õudusunenägu värvilistest hiidporganditest, klaaskuulidest, konnadest ja kukkedest. Ja mingil kummalisel kombel on sakslased selle peale täielikult leilis. Selliseid aiakaunistused on suur hitt.
Passau
Passau on linn, kus saavad kokku kolm jõge. Äärmiselt ilus ja armas ja huvitav piirilinn Saksamaa ja Austria vahepeal. Meil oli jälle vedanud giidiga, kes rääkis Passaust nagu oleks see ta eluarmastus.
Käisime mõnetunnisel laevakruiisil mööda Doonau jõge väga peene paadiga, mille nimi on Crystal ship ja mille patrooniks on Swarowsky kristallitehase omanik. Laev oli kristallidega igatepidi ehitud ja kaunistatud, väidetavalt asus seal maailma kõige suurem laeva peal olev kristalllühter. Sakslased on parajad jõekruiisihullud. Muidugi on väga tore ilusa laevaga mööda jõge sõita, aga lõppude lõpuks on jõel ainult kaks kallast ja need kruiisid on enamasti sellised, et kõigepealt sõidad 2 tundi ühte pidi, siis pöörab paat ümber ja sõidab 2 tundi tagasi. Vahepeal on pidulik söök ja ülejäänud aja ei ole suurt midagi teha. ja sellise 4-tunnise kruiisi eest küsitakse korralikku hingehinda.
Landshut Wedding
Linn nimega Landshut oli sellel reisil minu jaoks kõige ilusam ja erilisem avastus. Kuigi Passau ja Regensburg olid ka väga toredad kohad. Landshut on natuke nagu Tallinn, pikk rodu selliseid viilkatusega vanalinnamajasid üksteise järel. Aga sinna on natuke segunenud ka itaaliapärast hõngu, sest üks Landshuti valitsejatest oli kunagi itaallane. Me alustasime oma ekskursiooni Landshuti raekojast ja see mind ka jalust maha niitis. Nimelt on raekoja saali seintel kujutatud maal Landshuti kuninglikest pulmadest. See maal on võimas ja see lugu on võimas. Kui giid meile rääkis, siis ma kuulasin suu ammuli nagu muinasjuttu ja istusin selle keskel, sest maal katab kõiki nelja seina. See oli nii äge. Mis on aga veel ägedam, see kuninglik pulm on kunagi tõesti Landshuti toimunud ja selle korraldamisest on alles kõik kirjalikud materjalid, see tähendab, mida seal söödi, joodi, mida tehti, mis riideid kanti, kes külas käisid jne. Ja Landshut on selle suurepärase ajaloolise seiga suutnud ära kasutada fantastiliseks ja ainulaadseks festivaliks - iga 4 aastat tagant mängitakse tohutu pulmapidu täies originaalsuses läbi.
Kõik detailid on viimseni originaalilähedased (kuna neil on täpsed andmed, kuidas see kõik olema pidi) ja kõik osalejad saavad kindla rolli, keda mängida. Ja need osalejad on kohalikud inimesed, kes teevad seda vabatahtlikult ja suure innuga. Ja näiteks need, kes valitakse pulma peosaliste ehk pruudi ja peigmehe rolli, nende jaoks on see tohutu suur au ja need valitakse suur hulga tahtjate seast. Näiteks neidudele on kriteerium see, et peab olema 18. aastane ja soovitavalt pikkade juustega, sest selline nägi originaalne pruut välja.
Ma arvan, et see võib olla fantastiline elamus.
Vot, selline reis oli. Mul on natuke pilte tehtud ka, aga mitte väga palju, sest mingil hetkel läks fotoaparaat katki. Olemasolevaid pilte saad vaadata SIIT.
No comments:
Post a Comment