Lapimaa, again

Pärast kirjutan jutu ka juurde, kui jõuan. ;)



Nojah, nagu te aru saite, käisin ma jälle Lapimaal. Seal samas Pyhal ja Luostol, kus korra varemgi, alles kolm kuud tagasi, detsembri keskel. Ainult et seekord oli seltskond natuke teine ja eesmärk natuke teine. Kuna ka programm oli suures osas suhteliselt sarnane, siis toon välja lihtsalt paar asjaolu, mis mulle eriliselt korda läksid.

Lumi ja päike - ma ei mäleta, et ma oleks varem nii ilusat ilma Lapis näinud. Päike paistis ja lumi sillerdas nagu teemant. Tundub, et märts on üks ilusaim aeg sinnakanti minemiseks.

Poroluosto mökki - oli 10 magamistoaga ja suure avara ühisruumiga suusamaja Luosto nõlvade lähedal. Täiesti vabalt on võimalik majas pidada näiteks firma koosolekuid või mingeid üritusi lisaks muhedale äraolemisele. Suure toa nurgas on tohutu avatud kamin, mis nii mõnusalt sooja annab ja praksub. Selline ühisruum on näiteks firmaürituste ja sotsialiseerumise eesmärkidel äärmiselt mugav variant, inimestel on hea ja mõnus ja nad hakkavad rääkima. Vähemalt meil pole küll varem sellist mõnusat jutuõhkkonda tekkinud.

Virmalised - uskumatu, aga lõpuks ometi nägin ma ka virmalised ära, kuigi päeval tundus, et öö tuleb pilvine. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal.
Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100–150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas seoses magnettormidega, sest mõlemat põhjustab sama nähtus – päikesetuul.
Ma võin omalt poolt kinnitada, et kummaliselt mõjuvad virmalised tõesti, igasugu asju hakkab juhtuma.

Suusatamine - käisin taas Pyha suusakeskuse nõlvadel suuskamas ja see oli super. Ilm oli muidugi ka super, aga see tunne, mis seal tekkis, oli täielik suusakaiff. Et nagu tahaks laulda ja hõisata ja mäest alla lasta üheskoos. Mitte, et ma selles tegevuses eriti osav oleksin, aga vahepeal oli küll niisugune tunne, et jesss, ma olen suusakunn. :)

Tundub uskumatu, aga mul on suvel taas plaan sinnapoole sammud seada. Seekord juba umbes viiendat korda.