22.2.08

Bussiga Tartusse

Pidin reedel korra Tartus käima. Tükk aega kaalusin, kas minna rongi või bussiga, buss jäi peale peamiselt seetõttu, et Tartu bussijaam asus mu sihtkohale kõvasti lähemal kui vaksal.
Ostsin eelmisel õhtul interneti kaudu endale ilusti bussipiletid ära. Veebikeskonnas eriti vihjeid sellele ei ole, kuidas nende piletitega edasi toimida, sest välja trükitavale paberile tuleb ainult sõnum "See ei ole pilet", seetõttu oli mulle hommikul suureks, aga positiivseks üllatuseks asjaolu, et bussijaamas pean oma broneeringunumbri vaid masinasse sisse toksima ning aparaat väljastab mulle mõlemad piletid. Kui ülimugav!
Peagi sõitis peatusesse nr 9 ette buss. Ka see oli ülipositiivne üllatus! Bussijuht seisis lahkelt uksel vastas ning tervitas kõiki reisijaid. See tundus kuidagi ülimalt ootamatu. Bussi sisenedes valisin parempoolse teise pingirea, mis oli silmnähtavalt laiem, kui teised. Rahvast oli reede hommikul vähe, nii et ei pidanud oma kohabroneeringust kinni hoidma. Istmed olid ülimugavad, laiad ja peatugedega. Väljas, lubage öelda, oli aga hundiilm. Maanteel sadas sellist paduvihma, et üksi aken ei paistnud läbi ning tuul oli nii tugev, et buss vilas teel. Ja seal ma siis olen, soojas bussis, mugavalt rullis oma istmel, jalad välja sirutatud. Ning mulle jättis veel väga hea mulje see, et bussijuht oli kinnitatud turvarihmaga. Ma pole seda teiste busside puhul kahjuks tähele pannud. Enamus teest magasin. Vahepeal mõtlesin, et kui see Tartusse sõit on tänapäeval niivõrd mugavaks muutunud, siis ma ei näe üldse põhjust, miks ma ei võiks seal tihedamini käia.

Tartus läks aeg kiiresti. Võiks öelda, et mul jäi ajast isegi puudu, nii et lõpuks ma peaaegu spurtisin bussijaama poole. Reedel Tallinna poole sõita on muidugi teine tera, aga see porno, mis tagasisõidul ees ootas, oli hommikuga võrreldes täielik shokk. Rahvast oli muidugi palju. Bussijuht lösutas oma istmel sellise näoga, et "I couldn't care less", ta ei heitnud pilkugi minu esitatud piletile. Toolid oli kitsad ja nii kõvad, et lõpuks hakkas mul kukal valutama pea toetamisest. Mingit lisapeatuge ei olnud ka ning seljatugi oli nii ebamugav ja jalavahe nii väike, et see oli üks väga suur piin kaks ja pool tundi, mis ma seal bussis sõitsin. IStu, kuidas sa istud, ikka on vastik ja kuidagi ei saa olla. Võiks öelda, et ma praktiliselt lugesin minuteid, et ära saaks. Minu taga istusid kaks paksu, kes kumbki kuulasid oma mp3, nii et kõik teised ka kuulsid. Ja kui bussiraadio ka veel jaurab, siis on selline kakofoonia, et kõrvad hakkavad sitavett jooksma. Minu kõrval pingireas ajasid kaks vene tudenginedu kartulikrõpse näost sisse. Täielik rõve palagan. Nii palju siis sellest bussiga sõitmise optimismist.

Kusjuures, mõlemad bussid olid sama firma omad - Sebe Ekspressbussid.
Kummaline, et üks ja sama teenus võib olla nii äärmusest äärmusesse kvaliteediga.
Järgmine kord Tartusse bussitades, ma mõtlen veel korra hoolega, millist teed kasutada.

1 comment:

merle said...

noh MINA kui iganädalane edasi-tagasi vuraja võin öelda: head bussid on vaid uued sebe bussid (need, millel kirjas parim püsiühendus vms). kõige hullemad on kahekordsed bussid (nende eest hoidu). rong on ülimugav (eriti nahkistmetega esimene klass), pakutakse kohvi/teed ja kommi tasuta ja hommikune rong jõuab kohale kahe tunniga! aga jah kaassõitjate eest ei hoiata küll miski. eelmisel nädalal istus minu kõrval tõsist solaariumifoobiat põdev inimene, kes sellest kõigile rääkis; minu taga aga vanapaar, kes meenutas filmist Siin me oleme-me oleme tallinnast ja maksame-paari. pidin ennast tõsiselt tagasi hoidma, et mitte selle naise abikaasale kaastunnet avaldada - hilja peremees, hilja... ja bussi päris tagaotsas samuti kõvasti mobiiltelefonist muusikat kuulav jõmm(aqua barbie girl oli ta lemmik lugu).. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, aga millest tahtsin vot enam ei mäleta:)