Reisimine ei ole rahustav tegevus
Uskumatu lugu, aga ma tahaksin tõotada, et edaspidi kasutan ma reisimiseks ainult otselendusid. Nii palju jama ja närvikulu kui seekord, pole varem enne olnud! Niisiis, eelmisel neljapäeval oli mul plaanitud lend Tallinn-Helsingi-Rooma-Olbia.
Mäletate, ma kirjutasin natuke aega tagasi, sellest, kuidas peab 2h varem lennujaamas kohal olema? Tallinn Helsingi lend väljub kl 6.15, ma jõudsin lennujaama
kl 4.45, so. poolteist tundi varem. Ja sellest hoolimata pidin kõigepealt pool tundi ootama enne, kui üldse check-in avatakse. Uskumatu lugu. Tule taevas appi, mille kuradi pärast ma siis veel 2 tundi varem pidanuks kohal olema!? Aga olgu, lõpuks istusin ma juba soojas lennukis, mis alustas just ruleerimist ning ma sulgesin mõnutundega silmad, et pooleli jäänud und jätkata, kui kapten teatas, et parem mootor ei tee õiget häält ning lend jääb ära. Bussid vurasid uuesti lennuki juurde, meid viidi tagasi terminali, aga kõige tobedam oli see, et mitte keegi kuskil ei andnud infot, et mida teha või kuhu minna. Osad inimesed jäid värava juurde seisma, osad läksid edasi. Siis öeldi, et passikontrollist tuleb läbi minna ja Finnairi esindusse (mis juhuslikult on Estraveli 2. büroo). Kõik tormasidki kohe minema. Mina ja veel paar inimest jäime pagasit ootama, sest loogiline lugu, et kohver tuleb kätte saada. Ootasime ja ootasime, aga pagasit ei tule. Lõpuks ma helistasin lennujaamainfosse ja veel ei tea, mis ime kohtadesse, et oma asju kätte saada ja lõpuks tuli pagas ka. Vahepeal oli valjuhääldist öeldud, et palutakse Finnairi esindusse pöörduda poole tunni pärast (selle pärast, et kõik broneeringute muutmine käib läbi Helsingi). Kuna mul oli kriitilinee vajadus õigeks ajaks Rooma saada, et Olbia lennule jõuda,suundusin Estraveli 1. büroosse ning Monika vaatas, et ainus võimalus oleks minna tunni aja pärast TLL-Praha-Rooma. Kuna selleks kellaajaks oli lennujaam juba tõesti inimestest pungil (ja 2h varem tulemine ilmselegelt hädavajalik) ning kuna ma Finnairi ümbertõstmisi ei jõudnud oodata, ostsin uue pileti läbi Praha ja punusin check ini poole, mis mul õnnestus kiirkorras läbida ainult seetõttu, et ma tungisin business classi omasse. Turvakontroll oli juba suurem lõks, sest saba oli ikka väga väga väga pikk. Ma arvan, et ma jõudsin lennule ainult tänu Kustyle, sest ma olin teda enne kusagil saba keskel märganud ning tungisin süümepiinadeta vahele. See turvakontroll oli täiesti kohutav ning ilmselgelt ei jõudnud ära teenindada kogu reisijate massi. Ülipõhjalikke turvaväravaid oli 3, aga superülipõhjalikke passikontrolle töötas ainult 2 ja vahepeal juhtus see, et turva ei lasknud enam inimesi läbi, sest passikontroll ei jõudnud kõiki ära teenindada. Uskumatu, ma tõesti kaotasin peaaegu närvi ja oleks tahtnud röökida. Sul on lennuki VÄLJUMISENI vähem kui 5 minutit ja sa näed, kuidas kõk toimub aegluubis. Lennuk ilmselgelt ootas veel teisigi hilinejaid, sest ma jõudsin peale. Ja jumala eest, selleks hetkeks olin ma emotsionaalselt üsna kurnatud. Kell oli saanud 8.50. Prahast Rooma läks ka kõik ladusalt. Roomas pidin tegema uue check-ini, aga pagas oli mul Tallinnast otse Olbiasse. Kui ma selle oleks ka veel pidanud vahepeal välja võtma, siis ma oleks Olbia lennust ilmselt maha jäänud (aga sellest veidi hiljem). Niisiis, ma olin valinud kahest halvast parema ning selle asemel, et lennust maha jääda, selgus Olbiasse jõudes, et mu kohver on teadmata suunas kadunud. Jebedijeee. Veel üks uskumatu lugu, et kadunud pagasi agent mustasilmne noormees püüdis flirtida, mis hirmus ja mul oli peaaegu piinlik talle oma telefoninumbrit anda (et nad saaksid teatada, kui kohver orbiidile ilmub), aga vähemalt pani see mind naeratama ja tegi asja võibolla natuke kergemaks. :D
Kohver muuseas, jõudis minuni alles järgmise päeva õhtuks, nii et praktiliselt 1,5 päeva käisin ringi samade reisiriietega, mis olid selga pandud külmas Tallinnas ja mitte palaval Sardiinial kandmiseks.
Ka tagasitulles õppisin ma palju. Olbiast lendasin Rooma, et mõned päevad seal olla, seega ootasin Roomas pagasilindi ääres oma punast kohvrit. Kui tsiviliseeritud maailmas võtab see aega kõige rohkem 10 minutit, siis Rooma lennujaama transporditöötajatel polnud ilmselt kiiret ning lint käivitati 45 minuti pärast. Mis tähendabki seda, et kui ma sinnalennates oleksin pidanud veel kohvri ka välja võtma, oleks ma lennust maha jäänud. Aga siis ma seda veel ei teadnud.
Roomast tagasi põhja poole lennates, lend natuke hilines. Ma arvestasin, et poole tunniga jõuab Helsingi-Tallinna lennule küll, aga ... lennuk parkis end Vantaa kõige kaugema põllu peale, lennukist välja saamine võttis aega 20 minutit (ma istusin suure lennuki eelviimases reas) ja siis tuli veel ühest lennujaama otsast teise joosta ja mul oli transfer check in tegemata ....
Ma sain lennule ainult tänu sellele, et väljalend oli 20 minutit edasi lükatud.
Täiesti hull hull hull. Ja mu pagas loomulikult Tallinna ei jõudnud koos minuga.
Niisiis... connecting flights... me veel vaatame seda.
Costa Smeralda, Sardegna
Septembri keskpaigas on Sardiinial samahästi kui südasuvi (põhjamaalase jaoks). Päeval isegi kuni 29 kraadi, õhtud lähevad jahedaks. Aga siiski suvi, mis suvi. Ausalt öeldes ei erine see saar esmapilgul millegagi näiteks Kreeta saarest Kreekas. Samamoodi ainult mäed ja põõsad ja käänulised teed. Costa Smeraldada on luksuslik suvitusrajoon, mida hakati rajama millalgi 80.-ndate alguses. Kõik, mis on ehitatud, on tehtud rikaste turistide raha püüdmiseks ning seega pole Costa Smeralda pool vaadata suurt midagi muud peale ilusate randade ja "ilusate" inimeste.
Kõrghooajal juulis, augustis suunduvadki siia ainult need, kellel raha rohkem kui üle keskmise. Odavamad hotellitoad maksavad siis heal juhul 5000-7000 eurot/öö, luksusvillade, mida üüritakse vaid 1 kuu kaupa, eest tuleb käia kuuekohaline summa eurosid. Päeval käiakse rannas ning õhtuti toimuvad siin meeletud peaod "vipidele", ööklubidesse pääseb vaid nimekirja alusel. Porto Cervo shopping on peamiselt ainult Gucci, Pucci, Versace, Valentino jne. Hull lugu. Kui kõrghooaeg läbi saab, tungivad Costa Smeraldale need, kes tahaksid ka väga rikkad olla, aga ei saa endale kõrghooaega lubada, kuid maksavad siin viibimise eest siiski kopsaka summa. Septembri lõpul, oktoobri alguses saab hooae siiski läbi. Hotellid, villad, restoranid, kauplused suletakse, pakitakse kokku ning kohalikud koonduvad väikestesse küladesse sisemaal talve üle elama. Sardiinia guide booke lehitsedes selgub siiski, et mitte kogu see saar ei ole sellise pealiskaudsuse alla mattuv ning tegelikut on seal paljutki teha ja näha. Merevaated on muidugi imelised. Kõikidel villadel on vapustavad terrassid ning sealt päikeseloojangu jälgimine on kindlasti paljude arvates seda raha väärt.
Arhitektuur Costa Smeraldal meeldis mulle väga. Ka uued majad näevad välja sellised nagu oleks nag ehitatud igiammu, valged, helepunased, kivist katustega, sopilided, mitmetasandilised. Ja millised vannitoad! Oeh, millised imelised ilusad kahhelplaadid! Värvilised! Ja millised värvid! Nii-nii-nii ilusad! :)
Ja siis mulle veel meeldivad, et nad teevad endale välimööbli suurtest kivilahmakatest. Nagu Flinstones. Et söögilaud on tohutu suur kiviplokk. Väga ilusad.
Kõik villad, mida me vaatamas käisime, olid üks ilusam kui teine. Ma igaks juhuks märgin, et reis oli tööalane ning selle eesmärgiks oligi Costa Smeralda luksusvilladega tutvumine. Villade omanikud olid erinevad välismaa rikkurid (üks oli lennukikapten), kes endale Sardiniale suvemaja soetanud. Mõned käisid seal ise ka suvitamas, mitmest villast oli omanik just lahkunud, aga mõned ei käinud üldse kohal. Villa rendiga käib hinna sees kaasa ka teenija, kes kogu seda lahmakat korras hoiab ning enamasti on soovitav palgata teine veel, sest 1 muidu ei jõua. Siis on veel soovitav palgata kokk, kes iga päev süüa teeks. Villades on keskmiselt 6-10 magamiskohta ja mitmed on mõeldud näiteks vipidega kaasas käiva staffi, turvameeste ja lapsehoidjate tarvis. Eelkõige tundub see peenutsemine sobivat venelastele, nad on seal sagedased suvitajad. Meie firma kaudu on villa Costa Smeraldal üürinud seni ainult ühed kliendid, needki venelased.
Kas ma ise sinna läheks puhkama? Nojah, proovimise mõttes võib-olla läheks. Sest villad on kõik väga ilusad ja mugavad. Aga siis tahaks ikka ülejäänud saart ka avastada!
Rooma ja Vatikan
Kuna mu tagasilend oli nagunii läbi Rooma ning kuna ma ei ole Roomas varem käinud, siis otsustasin võimalust kasutada. Roomas oli soe ja hea, ka õhtul. Ilmselt seetõttu, et seal pole mere pealt tulevat jahedat tuult nagu Sardiinial? Broneerisin enadle hotelli Quirinale Rooma kesklinnas (nii palju, kui seda kesklinnaks nimetada võib) ja täitsa äüge hotell oli. Meeldis mulle rohkemgi kui 5* hotell Melia Poltu Quatu, kus ma Sardiinial elasin. Esimesel päeval lonkisin natuke ise mööda Roomat ringi, istusin selle tohutu suure Imperial Palace ees treppidel ning shoppasin Intimissimis.
Diado oli nii tore, et nõustus minuga Roomas kokku saama ja paar päeva koos veeta. Esimesel õhtul vaatasime Trevi purskkaevu, kus oli nii palju rahvast, et sinna ligi ei pääsenudki ning kõndisime mööda Tiberit paavsti elukohana tuntud Castell SantAngelosse (ausõna, õigekirja ma ei viici praegu kontrollida). See on tohutu suur ümmargune maja, mis on rajatud keiser Trianuse mauseolomimüüridele. Pääsesime peaaegu päris üles katuseterassidele ja imetlesime tulede ehtes öist Roomat.
Järgmisel päeval käisime Colosseumis, jalutasime mööda antiikse Rooma (Forum Romanum) tänavaid, külastasime Vatikani, käisime Pantheoni kuplit vaatamas jne. Di-l on see võlu, et vahel tulevad talle meelde mingid huvitavad kohad, kuhu tavaturist eriti ei sattuks. Niimoodi tiris ta mind kusagile suvalisse majja, mis osutus ürgvanaks raamatukoguks. Raamatukogu töötajad olid lahkesti nõus meile lambist ekskursiooni tegema (inglise keeles) ja niimoodi avanes mulle võimalus näha fantastilisi aardeid, inkunaableid ning sadades tuhandetes vanu raamatuid. Raamatukogus olid ka 4 inimesest suurema läbimõõduga gloobust, ühel maalitud maakaart, teisel taevakaart ning teised kaks olid lõpetamata jäänud ning keei ei teadnud, mis kaardid sinna tulema pidid.
Teise päeva õhtuks olid mu jalad käimisest täielikult rakkus, aga Rooma oli seda väärt. Lisaks need söömaajad väikestes restoranides, aaah. Salat, mis maitseb nagu salat, täidetud suvekõrvitsa õied, isevalmistatud pasta jne. Aaah, ahh, aaaah! Kui keegi kultuurihuviline peaks kunagi olema valiku ees, kas Rooma või Ateena, siis kindlasti Rooma. Okei, Rooma kultuur võttis kunagi üle Kreeka kultuuri ning peaks olema seega noorem, aga see on niivõrd palju kordi suurejoonelisem ja niivõrd uhke, et seda lihtsalt peab tunnetama.
Lõpuks ometi on mul Roomas käidud!
(*) Salve - tavapärane tervitusviis nii Roomas kui Sardiinias, ma pole varem seda Itaalias kohanud.
Villade fotod
Rooma fotod
No comments:
Post a Comment