Kohalike reisikorraldajate arvates on eestlaste suurushullustus Dubrovnikkusse reisida natukene naljakas. Esiteks sellepärast, et Dubrovnik on ikkagi kõigest linn ning Horvaatia tegelik võlu peitub hoopis looduses ja kaunis maastikus. Teiseks sellepärast, et reisi alustamine Dubrovnikust ei ole samuti eriti mõistlik. Dubrovnik asub peaaegu Horvaatia lõunatipus, mis teadupärast on pikk peenike riba. Seega peavad autoga maad avastada plaanijad alustama kõige lõpust, sõitma piki rannikut ülespoole (läbima kitsukese osa Serbiast, mis kahe riigi suhteid arvestades võib üsna tülikas olla) ning ringsõidu lõppedes mööda seda sama pikka rannikut Dubrovnikkusse tagasi loksuma. Samas kui põhiline osa, millepärast Horvaatiasse minnakse, asub kõik Spliti lähistel käe-jala juures.
Horvaatia turismi kõrghooaeg on juuli, august ja pool septembrit, siis kui iga ruutsentimeeter rannast on puhkajatega kaetud. Ometi oli ka juba mai alguses rahvas liikvel ning paljud hotellid väidetavalt kuni 60% ulatuses täis. Vahemere kliima kuldas päevad päikesega ning hotellibasseinides sai täitsa ujuda (merevesi oli hinnaguliselt 17-19 kraadi). Seega paras aeg esimeseks mõnusaks suviseks puhkuseks! Kõrghooajal ei soovitagi sinna trügida – liiga palju rahvast ning liiga palav.
Dalmaatsia hotellidest rääkides, tuleb tihtipeale aeg 10 aastat tagasi kerida. Kuigi kogu Horvaatia kannatab tõsise majutuspuudulikkuse käes (tahtjaid on lihtsalt 10 korda rohkem kui kohti), näevad paljud hotellid välja nagu sotsialismiaegsed kolhoosi-võõrastemajad. Isegi kui tubades on tehtud remont, siis esmamulje hotelli fuajeest, samuti restoranist, võib olla kliendile ehmatav. Näiteks külastasime hotelli, mille kest ja toad nägid välja ülimalt nõuka-aegsed, ent mingil põhjusel olid omanikud otsustanud investeerida raha võimsatesse kristalllühtritesse. Need võimsad barokkstiilis laekaunistused tegid hotelli olemuse veelgi koledamaks, kui ta muidu oli. Paljud hotellid pakuvad külastajatele half board või full board pakette ehk siis buffet toidulaudu lõunaks ja õhtusöögiks. Soovitaks seda vältida. Sotsialismihõngulistes hotellides jääb sinna ajastusse ka restoran (loe: söökla). Samas on kõik väikesed linnakesed täis armsaid ja hubaseid restorane, kes värskete mereandidega külalisi meelitavad. Hinnatase on talutav, näiteks üks inimene saab väga hästi söönuks umbes 200 krooni eest. Kindlasti tasub süüa võimalikult palju kala ja mereande, kuna kõik see püütakse värskelt kohalikest vetest. Restorani ukse ees asub jäälett, kus selle õhtu parimad valikud väljas ning seda võimalust ei tasu peljata. Meie valitud 1 kg kaalunud tundmatut liiki kala oli hõrgu valge lihaga ning sulas suus. Proovi ka grillitud kalmaare, kaheksajalgu, tindikala risottot, mereanni pastat ja kõike muud põnevat. Ülimaitsvad on värsked salatid, mille valik on samuti ohtralt lai. Magustoiduks pakutakse põhiliselt ülimagusaid koogikesi ja kondiitritooteid.
Horvaatia vein on spetsiifilise “horvaatia maitsega”. Viinamarjad kasvavad kivisel pinnasel ning saavutavad mingi “ainuomase kõrvalmaitse”, millega horvaadid kangesti uhkustada armastavad. Ise joovadki nad põhiliselt kohalikku veini ning sissetoodud sorte eriti ei armasta.
Saabumine Supetari sadamasse
Kui aus olla, siis palju võluvam on Horvaatia hoopis mere pealt lähenedes, kui maismaalt mööda teed sõites. Sest kõik asulad on ehitatud umber sadama ning sadam ongi reeglina linna keskuseks, kus toimub kogu tegevus. Teed mööda sõites paistab aga ainult asulate“tagahoov”.
Kuna ilm oli ilus ja tuulevaikne, läksime järgmisele päevale vastu "tillukese" luksuskaatriga. Hommikul väljusime Spliti jahisadamast ning suundusime Brači (häälda Bratshi) saarele, umbes 40 minutit paadisõitu, kuigi silmaga vaadates tundub saar väga lähedal. Päris edev tunne on sellise sõiduriistaga randuda, kui pool linnakest uudishimulikult vahib, et kes sealt nüüd sisi tulevad. Brači “pealinn” kannab nime Supetar, kuhu Splitist viib ka autosid vedav praam. Madalhooajal sõidab praam kindla graafiku alusel, kuid kõrghooajal sõidetakse nii, kuidas autosid on. Ja neid on koguaeg. Supetar on imearmas mereäärne linn (loe: küla), kus elu keebki sadamas. Seal asub palmidega ääristatud promenaad, restoranid, kohvikud ja suveniiripoed. Brač on alati olnud üks populaarsemaid turismisihtkohti Horvaatias ning see, et raha on saarele jõudnud, seda on maismaaga võrreldes silmaga näha. Pärast meeliülendavat lõunasööki sadamas asuvas välirestoranis, seadsime paadinina järgmisele mereäärsele kuurortilinnale – Makarska Riviera. Teel Makarskasse möödume Bračil asuvast kivikarjäärist, kust raiutud kivikamakatest on väidetavalt ehitatud Valge Maja.
Makarska Riviera
Horvaatia on väga ilus koht puhkamiseks. See oleks nagu Soome saarestik Vahemeres, kus elavad poolakad. Sest just poola keelega olevat neil kõige rohkem sarnasusi. Mu reisikaaslased võrdlesid Horvaatiat pidevalt Kreekaga, kuid ma pole sellega päris nõus. Seal on segunenud Itaaliat ja Lõuna-Prantsusmaad ning tegelikult, olgem ausad, on see kõik üks Vahemereäärne kultuur.
Inimesed on lahked ja teavad Eestit ning Balti riike päris hästi. Et meie ajalugu on omamoodi sarnane, siis ollakse meist isegi rohkem huvitatud ja tuntakse mingid vennalikku lähedust. Siiski tuleb arvestada, et seal on päris palju säilinud sotsialistlikku pärandit. Mitte ainult ehitistes vaid ka inimestes ja teeninduskultuuris.
Ma läheksin sinna tagasi küll. Aga mitte nädalaks rendiautoga arutult sahmerdama.
Ma valiks ühe väikese kitsukeste tänavatega sadamalinna ning veedaksin oma õhtud seal hõrgutavaid roogi nautides. Aga päevadel seikleksin ringi, seal kus süda soovib. Aga mitte augustis.
Head reisi!
Fotoalbumid asuvad siin ja siin
No comments:
Post a Comment