Muffinid ja braunikuukid - ma võin olla muidugi ka piiratud silmaringiga, aga sellist muffini ja braunikuukide valikut ei ole mina enne näinud!:) See rabas peaaegu jalapealt, kui Gatwickul lennukilt maha tulime ja rongile kõndisime. Hordide kaupa kuukiputkasid, peadpööritav küpsetuslõhn ja vaatepilt, mis paneb suu vett jooksma. Kohe tekkis mõnus tunne, et kui juba algus nii isuäratav on, siis Inglismaa peab mulle meeldima.
Underground - oaaaah, ma olen ikka väikelinnatüdruk, tulen kuskilt kolkakülast Tallinnast. Victoria stationi inimvool ajas pea puhta segi. Liiga palju inimesi on ka liig!
Riverview - ei ole just paha elada hotellitoas, kust avaneb vaade Thamesile ja kõik Londoni peamised vaatamisväärsused paistavad peopesal kätte. Isegi ööseks ei raatsinud kardinaid ette tõmmata. Tegelikult oligi Londoni vaade öötuledes ilusam kui valges.
Posh Breakfast - esimene hommikusöök Swisshotellis võttis ikka ka kõhedaks. Ma oleks tahtnud ruttu kodus käia ja panna selga oma parima kostüümi ning kalleimad ehted. Et muidu nagu ei sobiks olla seal hästi. Viikarid ja viisakas pluus olid liiga labased sellel peenutsemise paraadil, justkui teeks Chaneli ülikond hommikusöögi maitsvamaks. :P
Üldsegi, andke andeks, kannab minu arvates kogu London ühtemoodi mustavärvi riietust, nii et hoopis seal peaksid ameerika avantüristid "rohkem värvi!" hüüdma.
Take Away - palun, palun, palun, tooge mulle Eestisse ka selline teikäveikultuur. Sattusin kogemata temaatilisse selvehalli, mille lõpmatu valik kaasapakitud salateid ja puuvilju võttis silmad kirjuks. Tahan ka!
Londoni ajalugu ja arhitektuur - homme plaanin käia Keskraamatukogus ja laenutada Edward Ruthefordi raamatu "London, maailma suurima linna lugu". Mul on valus ringi käia nii, et midagi ei tea. Vahid pea kuklas suu ammuli ja oletad, et siin võis olla küll mõne hertsogiperekonna linnapalee, aga ma mäletan kuskilt häguselt, et need asusid põhiliselt Belgravias? Tahan teada!
Thai Buffet Restaurant - nii palju ja nii head tai toitu pole mina enne saanud. 6 naela eest ja maiusta nii palju kui kulub. Natuke kulus küll. Kõikvõimalikud erinevad hõrgutised said ära proovitud.
Dockland Light Railways - ehk kuidas on võimalik rahvamasse karjatada. Uskumatu, aga on võimalik. DLR on endale palganud Londoni rämehäälseimad röökurid, kes siis rongile kiirustavad rahvavoolu edasi ajavad, takka kiirustavad ja õigesse kohta suunavad. See oli peaaegu koomiline. Mul oli tõesti karjas aetava lehma tunne!
Stressivaba hommikune ajaleht - meie akna all oli üks seölline platvorm, kus ääres palju istepinke. Igahommikusel rush houril kogunes sinna väike salk inimesi ajalehti lugema. Kui kogu ülejäänud linn kontorite poole tormas, istusid need ülikonnastatud härrasmehed igaüks kusagil pinginurmal ja lugesid värskeid ajalehti. Hämmastavad närvid peavad olema!
Naljakad kohanimed - mul on vaja teada, kust kohast kohanimed pärinevad, muidu see vaevab mind. Londonis oli nii palju kohti, kus ma oleks tahtnud küsida, et halloo, miks sellel kohal või sellel piirkonnal selline nimi on. No vaadake kasvõi metroo kaarti, kui mitu koomilist peatusenime sealt leiate? Miks panganduspiirkond kannab nime Canary Wurf? Miks on teel Excelisse keset tühermaad 2 veidrat rongipeatust - East India (ometi ei paista seal india või indialastega midagi pistmist olevat), Royal Victoria (kõik mis seotud Royali ja Victoriaga peaks ju ometi hoopis ajaloolises keskuses olema) jne. Noh, need asjad lihtsalt vaevavad mind, tead ju küll.
Varsti jälle!
No comments:
Post a Comment