Tugev ettevalmistus on hea tulemuse ema.
Kahju, et see mul päeva jooksul meelde ei tulnud, sest muidu ma oleksin välja mõelnud, kuhu õhtusöögile minna. Täiesti ettevalmistamatult tüürisime aga Raekoja platsil asuvasse restorani Maikrahv.
Esmapilgul on tegemist väga õdusa restoraniga, mille loob hubane mediiival stiilis sisekujundus.
Ka menüü on esmapilgul sümpaatne, pakub palju erinevaid hõrku hetki, mille vahel valida, aga tuleviku tarbeks ma seda restorani siiski ei soovita. Sest pika peale saab hubasusest igavus ja õdususest kõhedus ning toidud, millele ei saa küll tehniliselt midagi ette heita, olid pehmelt öelded mannetud.
Eelroaks sibulasupp oli hea, kuid sellel puudus sibulasupile omane kuldne maitse, pigem maitses ta roheliselt. Ma usun, et need kes on õiget sibulasuppi mekkinud saavad aru, mida ma selle all silmas pean. Pearoaks tellisin pärast pisukest kõhklust (minu tavalisele eelistusele veiselihale oli välja pakutud väga igav lisand) kanafilee, mille lisandi nimetust ma enam ei mäleta, kuid see mis toodi oli võrdlemisi pettumus. Liha oli väga hästi küpsetatud, ma ei ütle midagi halba, aga sellel puudus igasugune iseloomulik maitse, pigem domineeris külluslik kaste ning kõige hullema maitseelamuse pakkus lisand, mille ma tagantjärele nimetaksin külmutatud juurvilja portsjoniks. Külmutatud juurviljal on mingi omalaadne kummine maitse, mida süües adud silmapilk, millega on tegu. Ja sellist segu sellise klassi restoranilt ei oleks ma uneski oodanud. Teenindus oli meeldiv ja soe, aga mitte inspireeriv ning kui aus olla, siis pisut häiris see, et toidud saabusid lauda väga kiiresti. Vaevalt tellisime, kui juba tulid supid ning kohe seejärel ka pearoog. Minu arvates see ei anna tunnustust heast teenindusest vaid pigem vastupidi, jätab söökla mulje. See on ok, kui ma oleksin lõunasöögil, aga oma õhtusööki tahaksin ma oodata ja seda nautida ning minu õhtusöök peaks olema ka ootamist väärt.
Kõigest eelnevast lähtudes on ilmselt ilmselge, et magustoitu otsustasime süüa mujal. Tallinna vanalinnas on üks koht, mis on eksimatu valik - Meistrite hoovi Chocolaterie. Maksimumpunktid, ja loomulikult mitte üllatuslikult. Lisaks interjöörile ja shokolaadimaailmale paneb punkti personaalne teenindus ja hoolimata teenindaja lõbusatele apsakatele, tegi see tuju heaks ja emotsioon oli laes.
Kuid ükskord, kui shokolaadist villand saab, tuleb taas edasi liikuda ning seadsime sammud oma tuntud headuses Kolme Näoga Mehe juurde. Hubane interjöör, jällegi kindel valik, aga ma imestan, et sellises veinibaaris on aktsepteeritud vaba suitsetamine. See rikkus sisenedes pisut meelt, kuigi meie laua ääres ei häirinud. Menüü ei ole aastatega muutunud ega täienenud, mis on miinus, aga arusaadavalt on rõhk pigem veinidel. Teenindus oli täna leigelt öeldes mage. Kolm esimest valikut, mida me menüüst tellisime (jäätise kokteil, punane tee, puuvilja tee), olid otsakorral ning teenindaja suhtus meie soovidesse äärmiselt ükskõikselt. Ma ei oskagi kommenteerida, kas tegemist oli ajutise hälbega või üldise allakäiguga, aga kuna õhtu õhkkond oli kokkuvõttes vaid ülivõrdes kirjeldatav, siis ma ei pea vajalikuks selle kallal väga norida.
Ilus on õhtune vana Tallinn oma tuledes.
Ilus ja pisut kurb.
No comments:
Post a Comment