For the love of sushi

Me lihtsalt pean veel ühe restoraniarvustuse kirjutama.
Seoses turundusosakonna väikese kaadriüritusega veetsime eilse õhtu restoranis Sushihouse.

"Sushihouse pole kaugeltki vaid sushit pakkuv restoran. Tallinna vanalinnas Rataskaevu tänaval 14.sajandist pärit hoones - vanalinna tuntumas kummitustemajas asub modernne a'la carte restoran, mis pakub tervislikkust ja naturaalset ilu erinevatele maitsetele. (---)

Unustamatu interjöör, suurepärane teenindus ning restorani mitmed erinäolised ruumid, kus lisaks traditsioonilisele restoranile on erinevateks sündmusteks olemas ka lounge, rokokoo- ja sigarituba, kus saab veeta aega ka Kuuba sigarite ja vesipiibu seltsis, ning pehmete patjadega hubane "urg" pakub võimalust väga mitmekesiseks aja viitmiseks. (---)" kirjutab sushimaja kodulehekülg.

Aegade jooksul on restoran saanud rohkelt toredaid kvaliteedipreemiaid:

- Hõbelusikas 2005 - Eesti parim rahvuslik / etniline restoran
- Hõbelusikas 2004 - Eesti parim rahvuslik / etniline restoran.
- Hea Sisekujundus 2004 - valituna ETV Kultuurisaate OP vaatajate ja sõpradepoolt.
- 2004.aastal nominent parimale sisekujundusele

- 2002. aastal Tallinna kõige muinsusteadlikumalt restaureeritud maja preemia

Noh, ma olen peaaegu kõigega nõus. Söökidele ei ole mitte midagi ette heita ja sushi oli jumalik.

Õhtul koju jõudes tundsin isegi korraks, et nüüd on sushi isu mõneks ajaks täis, aga ei, täna ma oleksin valmis uuesti sööma. Mis pisut häiris, et "peakoka tervitus" - väike amps, mis enne sushi toomist kõikidele serveeriti, ei olnud muutunud sellest saati kui ma aasta alguses samas kohas käisin. Võib ju eeldada, et restoranil on teisigi "püsikliente", seega kaotab tilluke complimentary salatipokaal pisut oma väärtust ja kahandab personaalsust, millega ma tahaksin uskuda, et mind nii heas restoranis teenindatakse. Sushi oli imemaitsev, eriti meeldivad mulle nn jaapani ja euroopa köögi mix sushid sinihallitusjuustu või toorjuustukreemiga. Maitsev!

Põhjus, millepärast ma siiski kirjutama hakkasin, oli pisut teine, kui hea söögi kiitmine.

Et meie üritusest võttis osa 10 inimest, olime reserveerinud endatarbeks seltskonnale mõeldud nn. rokokkootoa. Kui ülejäänud restorani sisekujundus on tõesti meeldiv ja hubane (siinkohal tahaks veel poriseda, et suitsetajatele mõeldud söögisaal on tunduvalt avaram ja mugavam kui kitsas toake köögi ukse ees, mis siis mõeldud mittesuitsetajatele!), siis rokokootuba mõjus kõige selle kõrval lausa räigelt! Ma pean ennast tavaliselt haritud maitse ja avara kunstitaluvusega persooniks, aga rokokkootoa karismaatiline värvivalik lõi pehmelt öeldes pahviks. Tillukese pikliku ruumi, kuhu mahub täpselt 10-11 inimest ja mitte rohkem, seinad on vana paekivi müüri kõrval võõbatud tumekärtspruuniks, poolt seina ehib tumesinine eesriie (et peita torustikust tulenevaid konstruktsioonilisi veidrusi). Toa nimeandjaks on seal domineeriv rokokkoomööbli komplekt diivani ja seitsme tugitooliga, mille mööbliriie on potisinine türkiis ning puidust nikerdatud raamistik pisut heledam potisinine türkiis. Lisaks sellele, et mööbli restaureerimise on teostanud silmnähtavalt mitte oma osavuse poolest tuntud meister (puitnikerdused on jõhkralt värviga üle võõbatud), kaunistab kogu seda kakofooniat toa keskele asetatud kolm kärtspunast futuristliku ümarlauda. Pruuni seina ehib umbes 50 kroonine Jyskist ostetud metallist ja nagijublakas. Räige on tõesti ainus sõna, mis selle ruumiga seoses pähe tuleb. Räige on ka selle ruumi suhe kogu ülejäänud restorani kujundusega. Minu arvates neil vedas, et tegemist oli vaid ühe suht vähenõudliku kollektiivi koosviibimisega, aga kui ma oleksin kogemata kombel läinud sinna kohtuma oma koostööpartnerite või mingi teise auväärsema seltskonnaga, ma oleksin tõenäoliselt sellise ruumi peale tagasivaatamata lahkunud.

Meie siiski ei lahkunud vaid lõkerdasime naerda ja joobusime sojakastme ja toore kala rohkusest. Ja ma lähen sinna suurima hea meelega veel sööma, aga rokokkootuppa - andke andeks, aga ei iialgi!