Pikk pulmajutt

Pulmahommikul alustasin juuksurist. Minu tavapärane juuksur oli päevad sassi ajanud ja seega polnudki tema tööl vaid hoopis üks teine. Leppisime alguses kokku, et tahan lihtsalt tagasihoidlikku kena soengut, ei midagi pidulikku ega midagi keerulist. Ja kõik kulges ladusalt, kuni juuksur küsis, et kus ma selle soenguga lähen ja mina ohtu aimamata vastatsin, et pulma.
Ja selle peale läks asi käest ära. Ma nägin, kuidas ta silmis süttis tuluke ja käed hakkasid tegema intensiivsemaid liigutusi. Kas see on mingite juuksurite kiiks, et pulmadesse peab valmistama mingi kolossaalsed vufad??? Täpselt sellisena ma end lõpuks tundsin. Sest minu tagasihoidlikust krunnist oli saanud suur peapealsete puhvidega kuhil, mis lakiga kivikõvaks kinnitatud ka veel.
Ja et ma siis ei oleks püüdnud teda takistada! Ma ütlen, kuule, see läheb liiga pidulikuks kätte. Tema vastu - ei, ei, ma siit natuke veel panen, see päeva peale vajub ära, siis pole nii hull. Sittagi selline lakikuhil kuskile ära vajub! Ma olin ikka väga õnnetu ja lõpuks ka ajahädas! Läksin lõpuks koju ja tõmbasin mõned puhvid klambritega vastu pead. Aga see ei andnud mulle kogu õhtu jooksul asu ja ma mõtlen, et kui ma järgmisel korral peaksin juuksurisse minema soengut tegema, siis ma palun seda kartulivõtuks või heinategemiseks. Ja sellised psühhopaadid juuksurid, kes põevad pulma-maniakaalsust, tuleks ravile saata.

Aga edasi, kohutavalt palav oli, lihtsalt kohutavalt. Lõpuks me otsustasime, et võtame piduriided kaasa ja vahetame alles enne laulatust Metsakal, sest muidu oleks kõik kortsus ja kleepuv. Kõige absurdinaljakam oli see, et Pärnu maanteel jäime kinni pulmarongi ning hakkasime seetõttu laulatusele lausa hilinema. Need olid elukiired minutid, millega riided selga tõmmati ning edasi kiriku poole sõideti. Jõudsime täpselt parajal ajal, kui teisedki külalised veel alles tulid.

Kirikus oli hea jahe olla. Aga ühtlasi ka ... pisut piinlik. Ma vabandan ette oma seisukoha pärast, kui see kedagi solvab, aga selline on lihtsalt minu nägemus.
Piinlik on see, kuidas inimesed ei oska kirikus käituda. Mõni aeg tagasi olid suured depatid, kas usuõpetus peaks koolis olema kohustuslik õppeaine ning nähtule toetudes olen ma selle poolt, et peaks küll. Küsimus pole selles, et usuõpetus õpetab/sunnib sind uskuma millessegi, mida sa uskuda ei taha. Usuõpetus peaks sind õpetama arusaama, miks ja mida teised inimesed võib-olla usuvad ning et sa pead õppima seda aktsepteerima. Ma ei ole sellesmõttes usklik inimene, et ma kuuluksin kogudusse või käiksin regulaarselt kirikus. Mind pole isegi ristitud. Aga, meie riiklik usund on luterlus ning tahes tahtmata me elame nende traditsioonide keskel ja kohaselt. Kõik tähistavad jõulusid ja lihavõtteid? Kõik tähistavad sünnipäevi? Need on kiriklikud traditsioonid ja see, et me kirikusse suhtume aupakkumatult (ma ei osanud mõelda välja vastandit sõnale aupaklik), on kurb. Usuõpetus peaks õpetama selliseid lihtsaid elu põhitõdesid, mis ka kõige lambamal jumalasulasel elus kasuks tuleksid. No ausõna, kasvõi selleks, et minusugused esteedid ei peaks piinlikust tundma! Mul oli siiralt häbi, et pruutpaari lähim perekond veel pruudi sisse astudes omavahel nägeles, et kes ja kust pidulikku sündmust filmima/pildistama peaks. Vahetati kohti, sagiti ja mossitati. Kusjuures oli tellitud ametlik fotograaf. Ma ei saa täpselt aru, miks siis veel seebikaga on vaja klõpsida? Ja üleüldse, sellised asjad lepitakse kokku varem, eks? Mul oli piinlik, et mitte keegi kirikus ei teadnud, millal on õige aeg istuda. Sest pruudi sisse tulles tõusevad ju kõik püsti. Siis loetakse sissejuhatus ja seejärel lauldakse. Ning siis hakkab lauluatustseremoonia peale ja külalised võivad istuda. Aga kui külalised ei tea seda ning seisavad kõik edasi ning siis sa näed, kuidas hakatakse sahistama ja itsitama ja sosistama, sest keegi ei julge istuda üksinda, keegi ei tea, kas ja millal on sobilik. No tõesti oli piinlik! :S Keegi ei keskendu enam pruutpaarile ning keegi ei kuula jutlust. Kui kõik lõpuks istutud said ja jutlus muudkui kestis, siis kannatamatule hakkas juba igav, ja jälle hakati sagima. S näiteks torkis esireas istuva ema kübarat. Et kuule, sul on kübaras auk. Noh, minu taluvuspiiride jaoks on see tõesti pisut liiga palju. Ma oleks tahtnud rohkem kuulda/kuulata, mis kirikuõpetaja neile rääkis ja ma oleks tahtnud, et ka teised oleksid tahtnud rohkem kuulata. Kui paar on valinud kirikliku abielu sõlmimise ja nende perekonnad ei ole eriti sellega kokku puutunud, siis tuleks kasvõi vanemaid enne instrueerida.
Kui positiivses valguses laulatust kirjeldada, siis tegelikult oli kõik ilus, armas ja naljakas. Peig ajas ähmiga sõrmused sassi ja hakkas juba valet sõrme toppima, kui vahet märkas. Ja siis palavusest ei tulnud see üldse ära. Ja siis nad sikutasid seal ees hirmsasti. Pruut nägi välja superkaunis, peigmees samuti, nad olid säravad ja õnnelikud. Ainult et juba paari panduna altari eest minema sammudes, ei naeratanud Efka laia õnnelikku naeratust publikusse, vaid kõndis välja, pilk tagasihoidlikult maha pööratud. Sellest jäi pisut veider mulje...
Edasi läks õnnitlemiseks. Kummalisel kombel ei olnud organiseeritud lilleneiusid (ja ma panen seda imeks, sest E ise rõhutab alati oma suurepärast planeerimisvõimet) ja seetõttu tekkis hetkeks paanika. Kuni kaks nooremat neiut pruutpaari kõrvale seisma seati. Need 2 olid ka lõpuks täiesti lookas. Jne.

Pulmarong kulges tuututades mööda tolmuteid läbi pruudi elukoha (külaelanikele rohkelt elevust) ja siis peigmehe elukohta. Seal olid kohalikud kaagid villisega peatee kinni pannud ja nõudsid peiult kännu raiumist ja pruudilt kartulikoorimist. Vastutasuks said pulmaisalt kaks pudelit viina. Sõit jätkus. Pärnu mnt-l sõideti maha ja ühe silla all pidi paar oma nimed rakettidega lendu laskma. Ma ei tea, kes pürotehnika eest vastutas, aga igal juhul oli see täiesti läbimõtlemata tegu. Esimene rakett lendas silla alla ja vastu posti ning tegi sellise paugu, et lisaks tavalisele ehmatusele üsna rase fotograaf kukkus kõhuli, sai haiget ja hakkas hirmust nutma. Teine rakett ei lennanud mingil põhjusel õhku, vaid plahvatas seal samas maa peal, nii et kõik need tuletordid lendasid inimestesse ning lisaks süttis kulu põlema. Ma saan aru, et J on kaitseliitlane, aga sellist ohtlkku tulevärki poleks ikka vaja olnud. Ja sõit jätkus.
Naljakas oli veel see, et pulmaisa üritas koguaeg külalisi jooma kutsuda, et tasuta veini saab igasse autosse ja muudkui jooge, jooge, aga väga ei mindud liimile.

Jõudsime Saustisse. Mis on tõesti väga ilus koht. Suurepärane ansambel tervikuna, suurepäraselt korrastatud ja suurepärane koht pidulikeks üritusteks. Algas shampanjalaua ja toostiga, järgnes pidulik söömaaeg. Mis tekitas minus jällegi organiseerimisprobleemi, sellepärast, et lauad olid valesti kaetud. Kõik leidsid oma nimekaaridid üles ja sättisid istuma, ning siis selgus, et osadel ei olegi kohti ning osad kohad puudu ja valesti pandud ja ma ei saanudki aru, mis - igaljuhul, lõpuks paigutati just meie laud mingil põhjusel ümber. Väga tüütu ja inetu ja tobe. Söök oli rikkalik buffet-laud, aga jällegi minus tekitas küsimust roogade valik. Et kui pearoaks on küpsetatud lõhe (mis oli äärmiselt maitsev), siis miks sinna kõrvale pakutakse kartulit ja juurikaid. Kõik jällegi väga maitsev, aga ei sobi nagu kuidagi kokku? Laudadel olid kannud joogiga ja veinipudelid vabaks käsitlemiseks, aga kuna polnud kelnereid, kes koguaeg kontrolliksid, et klaasid täis, siis inimesed olid ilmselt üsna tagasihoidlikud. Seda oli näha meeleolust, et kõik jäid väga reserveerituks. Muusikapoole eest hoolitses Helin-Mari Arder, aga see oli enamikule külalistele ilselt liiga sügavmõtteline ning keegi tantsima ei kippunud. Pulmaisa pidi isegi tema nime pruutpaarilt üle küsima, kui esineja välja kuulutas.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan, et loomulikult oli see vapustavalt ilus pulmapidu, aga organiseerituses mitte täiuslik ja võibolla pisut liiga uhke selle seltskonna jaoks. Loomulikult tahad sa endale ideaalseid pulmi sinu enda maitse järgi, aga natuke tuleks ka oma külalistega arvestada? Et nad selles uhkuses hakkama saaksid? Mingi kompromiss leida? No see muusika teema oli jällegi üsna piinlik. Ja toitud nii peened, et oli näha, et paljud vanemad külalised sonkisid niisama kahvlitega. Ja maalaps Kristiina teatas, et vastikud söögid.
Vanaema Vaike sosistas mulle ka, et no on ikka uhke pidu. Et see ei ole ikka külapulm, see on puhas mõisapulm. Ma saan natuke aru, mis ta mõtles. Sest ta on lihtne maatüdruk ja piisavalt vana, et mäletada/teada mõisasakstest. Ning ma usun, et talle oli pisut ebamugav nüüd niimoodi sakste kombel pidutseda, kui sa ikka eluaeg oled tavaline lihtinimene olnud.
Ma isegi kõndisin seal ringi ning mõtlesin - siis me siis nüüd oleme, oma esivanemate keelatud maal, pidutseme kalli raha eest, et tunda end parema ja ilusamana. Aga ma kord juba olen selline tundliku ajaloolise närviga küünik. Vabandust.
Suurematest aktiviteetidest tuleks vist veel märkida oksjonit, kus müüki tulid pruutpaari lapsepõlve joonistused. Pisut igav oli, sest neid joonistusi oli palju ja keegi tegelt ei tahtnud neid. Seega ei läinud oksjon üldse käima. Või siis olid inimesed liiga kained nagu ma juba varem mainisin. Me panime müüki isegi pruudi viimased mõtted, mis ta pulma eelõhtul (meie peol) peigmehele kirjutas, eelisostuõigusega kirjutas, aga peigmees ei pakkunud eriti ja keegi ei tahtnud teda nalja pärast üle ka trumbata. Kurb.
Ja lõpuks selgus veel, et mingi segadus on sellega, kui kaua pidu mõisas kesta tohib, kuna perenaine oli ühtmoodi aru saanud ja pruutpaar teisiti, siis lõppeski kõik kuidagi järsku ja suvaliselt. Väravajuures mängiti maha veel pruudikimp (mul usk kohe kuidagi ei luba niimoodi näljaste silmadega seda püüdma minna) ja sukapael ja oligi finito.
Ahjaa, ma sain veel päris suure kõhutäie natuke alatult naerda, aga see oli tõesti nagu filmis - kuna Kert juhtis pulmaautot ja hakkas E&J-ga juba minema sõitma, aga Sirts tahtis ka nendega koos saada, siis kahmas oma pika kleidisaba kätte ja jooksis tikkkontsadel kooperdades mööda teed autole järgi, ise lehvitades ja huilates, et oooooooodakeeeeeee! Ma naersin nii, et pisarad silmas! :D

Loo moraal: Ei soovitaks tulevastel pruutidel pulmade korraldamist niimoodi ise ja üksi teha. Ise on ilus küll, aga see on nii tähtis päev ja kui sa seal seisad ja ärevusest kõik meeles ei ole, või kõike planeeritud polnudki, mida veel teha tuleb, siis parem oleks ikka, kui sul mõned lähedased inimesed plaanidesse kaasatud on ning oskavad reageerida. Selline külaliste poolt initsiatiivi võtmine on ka päris naljakas.