Talvine ja suvine Lapimaa erinevad nagu öö ja päev. Sest nad ongi öö ja päev. Detsembrist mäletan ma nõrka sinakat päevavalgust ning kõikjal valitsevat pilkat pimedust. Ning nüüd olin ma ise selle tunnistajaks, et kell oli kõigi näitajate kohaselt kesköö peal ning taevas SÄRAS päike.
Öö ja päev.
Lend Helsingist Rovaniemisse kestab ca 1h ning minu üllatuseks on see puupüsti täis (ometigi on Lapimaal parajasti low season). Ilm on selge ning lennukiilluminaatorist ei paista muud kui aakrite kaupa rabasid ja tundrametsi.
Lapimaa on maa, kus rahvastikustatiliste andmete kohaselt, elab 2 in/km2 ning põgrastatika koha pealt 3 põtra/km2, ms oma korda tähendab, et 1 km2 on tõenäolisem kohata põhjapõtra kui inimest.
Rovaniemi on linn, mis asub Põhjapolaarjoonel. Ruutkilomeetrite poolest on ta kõige suurem linna maailmas. Rahvastiku arvult ilmselgelt üks väiksemaid. Seal on maailma kõige põhjapoolsem McDonanlds. Jne.
Jõuame Rovaniemisse poole kümneks õhtul ning sõidame kohe Sky Hotel-i hiilgava panoraamvaatega restorani, kus süüa meisterdab jällegi Michelini tärnidega varustatud kokk. Ma olen juba kirjutanud soomlaste meisterlikkusest elamysroka valmistamisel ja minu usk sellesse süveneb veelgi. Söömine Eestis on hea toit. Söömine Itaalias või Prantsusmaal on ülimaitsev toit. Söömine Soomes on elamus.
Seekord on menüüs eelroaks ideaalne lõhe (ma ei hakka, laskuma detailidesse, sest siis ma peaks kirjutama meetreid), pearoaks jumalik põhjapõdrafilee (nii pehme ja hõrk, et sulas suus) ning magustoiduks mustika creme brulet. Minu jaoks on hea toidu ja elamust pakkuva toidu vahe see, et hea toit on nii hea, et sa tahad seda veel. Aga elamustoit on nii hea, et sa tahad, et see iial otsa ei lõppeks.
Ja elamusgurmee juurde käivad loomulikult veel mingid kordumatud aspektid.
Antud juhul asjaolu, et aknast avaneb vaade aakrite kaugusele tundrasse, taevas on päike, mis kunagi ei looju (sa saad jälgida tema horisontaalset teekonda) ning ühel hetkel kalpsab akna alla jänkupoiss, kes vähemalt veerand tundi seal samas puulehti nosib.
Hetkeks, ma kahtlustasin, et kas neil ei ole mitte äkki dresseeritud tsirkusejänes, kelle ülesandeks on inimesi ahhetama panna. Igaljuhul, see töötas. Inimesed kaugetest suurlinnadest olid sõna otseses mõttes sõnatud. Nende jaoks oli see uskumatu vaatepilt. Ja no see jänks oli tõesõna armas. :)
Õhtusöögile järgnes shampanja ja toost kesköö päikesele restoani katusel asuval vaateplatvormil, kuhu olid kogunenud ka teised hotellikülalised - silmini talveriietesse ja mütsidesse pakitud India turistid. Meeleolu oli ülev.
Ning hoolimata sellest, et oma hotelli jõudsime kohale alles poole ühe ja ühe vahel öösel, polnud kehas tunda grammigi väsimust, sest päike säras endiselt taevas ning samahästi oleks võinud olla keskpäev.
Järgmisel hommikul alustasime Rovaniemi kõige kuulsama atraktsiooniga - sõitsime Jõuluvana külasse. Ma usun, et talvel on see koht ilmselt veelgi veenvam ning kui ma oleksin laps, siis ma usuksin sellesse kogu oma siirusega. Mitte, et ma praegu ei usuks. Jõuluvana teadis meid tervitada ja pisut juttu rääkida kõikides keeltes, mis meie grupis esindatud olid. Ta põikles osavalt kõrvale kõikidest küsimustest, mida täiskasvanud ikka esitavad Jõuluvana eksisteerimise kohta ning jättis igatepidi sümpaatse mulje. Aga see ju ongi tema töö.
Mul natuke tekkis mure sellepärast, et kas Jõuluvana kehastajad saavad ka psühholoogilist nõustamist? Sest kui sa seda tööd teed ja nii paljud inimesed sinusse usuvad, et sa oled Jõuluvana, siis võib ju lõpuks isegi uskuma jääda, et oled? Ning lapsed, kes räägivad Jõuluvanale oma salasoove - kas need talle hingeliseks koormaks ei ole? Ja milline on Jõuluvana näitleja oma vabal ajal? Kas ta oma lastele ka Jõuluvana teeb? Ja kas ta oma lapsed ütlevadki, et minu isa on Jõuluvana?
Teine suur atrakstioon külas on Jõuluvana postkontor. Seal on lai valik postkaarte, palju ruumi kaartide kirjutamiseks ning lisaks saad valida, kas postitada kirjad praegu või jõulude ajal. Mu arust on see geniaalne idee. Millal iganes sa postkontorit külastad, kas või südasuvel, võid valmis kirjutada oma jõulukaarid ning postida, kohale jõuavad jõuludeks ja veel Jõuluvana postkontori templiga! Ja veel meeldis mulle üks teine geniaalne idee - postkontoris müüdi valmis tehtud pakkidena kirjaümbrikke, mis on saadetud Jõuluvanale kõikide maailma laste poolt. Tulu nende pakkide müügist läheb Unicefi heategevuseks ja just sellel eesmärgil neid müüaksegi. Lisaks võib see olla äärmiselt huvipakkuv filatelistidele, aga see idee iseenesest - ümbrikud niimoodi ära kasutada, see on väga originaalne. Meie grupist jällegi ostis neid mitu inimest. Lihtsalt heategevuslikul eesmärgil.
Jõuluvana juurest suundusime Nabapiiri põhjapõdrafarmi, kajuks läks mul kõrvadest mööda põhjapõdrakasvataja nimi, aga ta oli kõige originaalsem laplane, keda ma seni näinud on. Esiteks, kandis seljas saami rahvarõivaid, mis olid kulunud ja pleekinud, aga see jättis just nimelt mulje, nagu ta olekski selline ja kannaks neid iga päev, mitte ei aja selga vaid selleks, et kamp turiste jälle õuepeal jalutavad. Väga ehe. Teiseks, tema jutt, mis oli selline naljakas soomekeelne soigumine. Alustuseks aeti meid kõiki lapi kotta, kus ta siis ümber lõkke käis ja külaliste päid mõõtis ja nende stressi kontrollis. Aga ta tegi seda naljakalt soome keeles, et välismaalstel oli arusaamatu, aga huvitav, sest ta hääletoon rääkis enda eest. Eestlasel, kes soome keelest aru saab, oli veel topeltnaljakas. Pärast rääkis ikka inglise keeles ka, aga algus oli vahva ja tore.
Siis läksime põtru vaatama, kus karjas oli kaks vasikat ka. Väga armsad. Ja üldse on nad vahvad loomad. Põdraonu rääkis mulle (sest ma küsisin), et on juba mitmenda põlvkonda põdrakasvataja ning sünnipoolest ehtne saam. Ja et ta kuulub isegi saami parlamenti, mis reguleerib elu Lapimaa aladel (näiteks, kui põhjapõder metsas mõne teise kiskja poolt maha murtakse, siis parlament maksab selle eest hüvitist jne. Põhjapõtrade arvu ei tohi nende omanikult kunagi küsida. See pidavat sama hea olema, kui küsida, et kuule, kui palju sul raha on. Või vähemalt sellise asja on laplased enda kaitseks välja mõelnud.
Põtrade juurest jalutasime läbi raba mööda laudteed jõeäärde, kus meid pakiti paatidesse. Paadid sõitsid mööda jõge, kuni keset vett ootas meid veel kolmas paat. Seal siis söödi lõunat. Kolm paati seoti kokku ning meile serveeriti söök, mis muidugi polnud eriti luksuslik tänu oma veidrale valmistamispaigale, kuid siiski tore. Üsna tugev tuul loksutas paadikolmikut muudkui edasi, kuni me lõpuks triivisime supelranna lähistele, kus üllatus-üllatus paljad lapsed vees mürasid ning täiskasvanud liival peesitasid nagu oleks kõikjal lõõskav palavus. Tollel päeval näitas kraadiklaas Rovaniemis 13-14 kraadi ning meie paadiseltskond oli külma tuule tõttu silmini kampsunitesse mähitud. Vee temperatuuri ma ei julge oletadagi. Aga see oli tõesõna üllatav vaatepilt ja tuletas mulle kohe meelde selle termomeetri nalja, kui laplased vannitoa akna kinni panevad samal ajal, kui jääkarud lahkuvad Aleuudi saarestikust.
Edasi peaksin ma veel kirjutama Arktikumi muuseumist ja teaduskeskusest, aga see tuleks jällegi liiga detailne. Siis peaksin ma vee kirjutama meie õhtusöögist kuskil metsamajas, see oli küll apsaluutselt maitsev, aga mitte enam pikemat kirjeldmist väärt. Õhtusöögi järel läksime oma hotelli, pakkisime end kokku ja sõitsime rongijaama.
VR-i kahekorruselised magamisvagunid on kuulsad oma mugavuse poolest. 1.kl kupeedes on isegi wc ja duzz eraldi. Aga tegelikult on see kõik ikkagi üsna-üsna kitsas. Mina olin kupees üksinda ja kahekesi olemist hästi ette ei kujutagi. Kohvrit polnud küll kuskile panna. Kui tahtsid vetsu minna, pidid panema väisukse ette, kui tahtsid välja minna, pidid tõstma vetsu ukse ette. Kui veel oleks kaks inimest ja kaks kohvrit, siis andke kannatust. Magasin üsna halvasti, sest koguaeg oli tunne, et kohe on hommik ja ma olen sissemaganud. Nii ma pidingi iga tunni tagant kella kontrollima. Hammaste pesu oli ka ülemõistuse kitsas ja ebamugav. Ja seinad kostisd läbi - ma oleks vabalt võinud oma naabriga juttu rääkida. Aga kogemus oli seda väärt.
Eestlased lähevad talvel Lapimaale põhiliselt jõulude või suusatamise pärast. Suveks on seda neile üsna keeruline maha müüa, sest esmapilgul tundub, nagu poleks seal midagi erilist. Nagu ma ütlesin, Lapimaad ei saagi kirjeldustes edasi anda, seda peab ise kogema. Ja ta on minemise vaeva väärt.
Nüüd ma tahaksin tagasi minna sügisel.
No comments:
Post a Comment