Pisut on veel muidugi vara. See ehtkevadine tärkav rohelus on nii ühe päikeselise nädalavahetuse kaugusel ja praegu loodus veel üsna talviselt kulupruun. Kui välja arvata sinililled ja ülased, mis metsatukkades päikesevanne võtavad. Ja üksikud helerohelised tillukesed pungad, mis puhkemiseks hoolsasti jõudu koguvad. Ja jõgi, mis energiliselt mere poole sullerdab.
(Ainus, mis lõhub looduslikku harmooniat on siin-seal lösutavad prügihunnikud - jäljed inimkonna eelistusest käia vabas looduses söömaorgiaid pidamas. Mulle ei mahu see hästi pähe. Mina ju ei jäta oma roska metsa alla laiali ja ma ei kujuta ette ühtegi oma tuttavat nii madalale langemas, aga ometigi on kuskil sellised räpased kahejalgsed imetajad, kelle jaoks see paistab iseenesest mõistetav olevat! Masendav.)
Ma olen ikka mõelnud, et Benckendorff pidi olema ikka kuradima geenius, et suutis rajada sellise elukeskonna. Looduse ja hoonestuse täiusliku kokkusulandamise.
Ja Eesti riik on ja on olnud üks kuradima loll, et ei suuda sellega midagi ette võtta. Nii kaua, kui ma oma mõisauurimist mäletan, on Muinsuskaitseameti ja Eesti Välisministeeriumi (kes seaduse kohaselt on mõisa õigusjärgne omanik) vahel käinud üks katkematu vägikaikavedu. MKA ettekirjutustest hoolimata ei ole välisministeerium aastaid midagi ette võtnud, et päästa mõisakompleks lagunemisest ja süütamisohust. Augusti 2005 lõpus tehtud viimane ettekirjutus nõuab aknaavade sulgemist, ümbruse koristamist ja niitmist ning valvesignalisatsiooni paigaldamist. Viimane ametlik info, mis ma leidsin, on et valitsuse 20. oktoobri istungi päevakorras pidi kava kohaselt olema kompleksi üleandmise küsimus.
Sorry, aga praeguseks ei ole mingeid muutusi näha, aknaluugid on jälle lahti kangutatud ning mõisas sees käib totaalne rüüstamine.
Ma saan aru, et selline peataolek oli omane üheksakümnendate lõpule, kui paljud nõuka-aja lõppedes tühjaks jäänud häärberid olid jõudnud oma veritsemise küünisele ja sellest igal pool pasundati. Andke andeks, aga praegu on aasta 2006! Ma olen kuradima kümme aastat oodanud, et midagi juhtuks ja välisministeerium käitub endiselt nagu ajupuudulik töll, kes sittagi ette ei võta!
Khmm, kuigi lõpp kujunes nüüd üsna inetuks sõnavahetuseks, siis ma alustasin kirjutamist selle mõttega, et ilus on. Ja et, minge metsa!
No comments:
Post a Comment