Puhas karge õhk ja tselluloositehaste vänge hais, Saima järved ja saared, palgiparvetus ja lüüsid, mustikad ja seened, tohutud metsad ja tohutud kaljud. Karjala pirukad ja pikkpoiss, keskonnateadlik eluviis. Ma imetlen iga kord soomlaste koduarhitektuuri, kus puudub Eestile omane suurusihalus. Nende eluasemed on lausa naeruväärselt tillukesed, teinekord vast väiksemadki kui mõne mehe elutuba. Sellel on väga praktiline põhjus - Soome on külm maa ning soojusenergiat tuleb säästa. Tillukest kopaktset maja on tunduvalt efektiivsem kütta kui suurt lahmakat.
Imatra Spa - eestlase ja soomlase ettekujutus ehtsast spast on tõenäoliselt võrdlemisi erinev.
Soomes on see täielik pereüritus, kus käiakse nii väikeste lastega kui juba täiskasvanud lapsed on vanaks jäänud vanematega. See loob eriliselt sõbraliku ja õdusa atmosfääri kogu spa-le, kui valetes hommikumantlites memmed mööda galeriid oma hooldusprotsessidele tatsavad. Kõikjal on arvestatud kõigiga. Pole kohta, kus ratastoolis või liikumispuudega inimene liikuda ei saaks, pole kohta, kus poleks kõigele mõeldud. Lisaks looduskaunis asukoht Saima ääres, kus võib võtta ette pikki jalutuskäike võrratutesse männimetsadesse.
Rantalinna - koht, kus ajalugu on käega katsutav. Suvemõis, mis kuulus Leuchtenbergi printsile ja printsessile, Alexander ja Eugenia von Oldenburgile. Kui perekond sõja eest Pariisi pakku puges, müüdi loss koos kogu sisustusega Soome Raudtee suveresidentsiks. Ning kuidagi on suudetud peaaegu autentselt säilitada ajaloolised interjöörid, mööbel, isiklikud esmed ja õhustik.
Praegu on Rantalinna eravalduses ning seal tegutseb restoran ja hotell. Sa võid istuda härrade sigaritoas ja taguda kaarte. Sa võid ööbida printsi sviidis ja magada tema kõrgeaususe enda voodis (ma ei tee nalja). Ja kui sa soovid midagi naiselikumat, võid magada ka printsessi sviidis, tema enda isiklikus voodis. sa võid imetleda kingitusi Euroopa kuninglikelt peadelt (türkiissinised suured konnaskulptuurid Egiptuse kuningalt, kaminavõre Venemaa viimaslt tsaarilt jne), alles on isegi printsessi ööbidee (endiselt tema toas) ja tohutu suur mustapesukorv. Ja sa mitte ei vaata neid asju muuseumivitriinis või nööri tagant, sa oled nende keskel.
Minu jaoks oli Rantalinna külastamine täielik hingeline vapustus. Ma ei tea, kas ma olen enne ajaloole nii lähedal olnud. Ja mitte ühtegi muuseumit ei anna sellega võrrelda, sest mitte ükski muuseum ei suuda edasi anda sellist õhkkonda.
Siiras respekt nende inimeste ees, kes fanaatiliselt usuvad sellesse paika ning kes ei ole lasknud euroremondil end pöördesse viia.
Õhtusöök lõkke ääres - valmistajaks Jukka Moilanen, keda peetakse Soome tunnustatumaks välikokaks. Jukka motoks on, et kõike, mida saab teha köögis pliidi ääres, saab teha ka lõkke peal. Jukka teiseks motoks on, et metsa ei papptaldrikuid metsa ei tooda. Tema tiim kasutab väljas söömiseks pabernõude asemel küpsetatud nõusid. Supikauss meenutas krõbileiba (pärast võib need nahka pista), praetaldrik karaskileiba ja magustoidukauss oi tehtud Valeri küpsise materjalist. Ma pole ammu midagi nii ägedat näinud. 
Ja siis läks lahti. Söömine. Kujuta ette, istud mõnusas tuulevarjus põhjapõdranahal, hõõguvad söed teevad sooja, vaade on otse võrratule Saimaa järvistule ja sadadele saartele, toit serveeritakse leivast nõudes ja ... Esimeseks roaks on lõkkel valmistatud koorene lõhesupp ja lõkkel valmistatud buttermilk bread (ma ei oska seda tõlkida). Kõikidel toitudel on selline Soome metsaaluse ja lõkke lõhn juures. Metsaalune lõhnab siin puhtuse, värske õhu, mustikate ja värskete seente järele. Keele viib alla. Siis võtab Jukka sütevahelt välja seal tunde soojas liivas hõõgunud sealiha. Pearoaks on roast pork baked in cabbage leafs, koduõlus hautatud juurviljad, cucumber with honey, thyme and sour cream, red onion compote. bMagustoiduks upsidedown tart with rum custard – õunakook rummikaramellikattega, võiks seda umbkaudselt püüda kirjeldada. Ja endiselt kõik lõkkel valmistatud. Juurde pakutakse ka lõkkel keedetud kohvi (mida ma kahjuks ei maitse) ning kui kõik on juba nii täiuslik, et enam täiuslikumaks minna ei saa, võtab Jukka välja oma kitarri ja laulab sellega vanu Soome laule. Soome keeles öeldakse selle kohta elamysruoka ja nagu sa näed, siis minu peal kandis see vilja- emotsioon on mulle mahamüüdud.
Imatra Express - vastavatud atraktsioon üle Imatra kosesängi. Lendasid kahte köitepidi ühelt jõekaldalt teisele. Hirm tuli peale pisut umbes poolteist tundi enne, siis kui kõik hakkasid tekitama psühholoogilist paanikat, et appi, kuidas ja kas sa ikka julged. Siis mul tuli vahepeal tõesti korraks tunne, et ei julge. Seal üleval kõõluda oli ka natuke hirmus (torni otsast lasti lendu), et siis sügaviku hüpata, aga pärast polnud enam midagi. Kohe oleks tahtnud uuesti lennata, sest esimese korraga tuli alles lennutunne, teisel korral oleks juba tahtnud ringi ka vaadata!
Golfi algkursus - nr.1 - õpi golfikeppi käes hoidma, nr.2 - õpi golfikepige vehkima, nr.3 - õpi pallile pihta saama. Kohati sai muru ka päris ägedasti pihta, nii et paha hakkas. Ja kohati ei saanud pallile üldse pihta, vehkisid niisama nagu Don Qujoite tuulleveskitega võideldes.
No comments:
Post a Comment