Iiri ukselugu

Taevas on üleni pilves, kui lennuk 11000 km kõrgusel Briti saarte poole sööstab. Vahetult enne maandumist pilved hõrenevad ning all paistab Iirimaa, nagu suur siiruviiruline roheline kook keset merd. Nii ääretult põnev on saabuda kusagile esimest korda, kus varem käinud pole. Maandumine on põnev (vaadata rohelistes värvides Air Linguse lennukeid), lennujaam on põnev (punapäised ja tedretäpilised sagivad iirlased), liiklus on põnev (teine sõidusuund, kahekordsed bussid). See on täiesti tõsi, et teekond lennujaamst määrab koha esmamulje - nii nagu inimeste puhulgi - esimesed 30 sekundit. Teekond Dublinisse on vaatamisvärne ja rikastav ning mul on kahju, et Ülemistest tulles vaid halli värvi tehaseid näeb. Aga Iirimaa pealinn lummab juba esimesest silmapilgust - tillukesed kahekordsed Georgi ajastu "ridamajad", igal ühel ka mugaval kujundaud esiterass või tagaõu ning mis peamine - värvilised uksed.
See on natukene nagu värvitehase näidistesaal, sest ühevärvilisi majauksi teineteise lähedusest ei leia. Ning vävid pole mitte lihtsalt niisama, vaid kirkad sinised, punased, kollased, rohelised jpt toonid.

Tegelikult on värviline igal pool. Sest värvilised pole mitte ainult uksed, vaid ka kõik väikesed poekesed, kontorid, töökojad, pubid jne. Igal ühel isemoodi vahva kirju kujundus. Naljakate nimedega kauplused. Handmade Irish Dance Footware töökojad. Normannide poolt 15. sajandi alul ehitatud kivikirkud. Ning suured ja õdusad inglise stiilis linnapargid, sellised nagu Notting Hilli filmis - suur sepisaed ümber. Praegu on kevad ning kõik õitseb - kirsipud, magnoolida, tulbid ja nartsissid. Kevadine Dublin teeb südame soojaks.

Hotell kannab nime Grand Canal Hotel ning asub 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast, Grafton Streetilt. Ma olen juba kord öelnud, et tõenäoliselt olen ma hotellidega liiga ära hellitatud, sest seline viisakas 3 tärni hotell tundub mulle vilets. Tavaline. Tagasihoidlik. No mis mina sinna parata saan, kui ma tahan endale hotelli luksuslikku vannituba, mugavat voodit ning kõike muud vajalikku!? :P Aga Grand Canal hotelli numbritoast 302 avaneb vaade prügikastidele tagahoovis - hingematvalt romantiline vaatepilt.
Esimene päev läheb põhiliselt töö nahka - peame keldrikoorusel asuvas seminariruumis oma igakuist manageride koosolekut. Ning sellele järgneb õhtusöök restoranis La Stampa, kuhu soovitatakse casual riietust, aga mis osutub kroonlühtrite ja valgete linadega luksusrestoraniks ning nagu A hilisematel päevadel nalja heidab - sealne jookide arve oli suurem, kui teiste päevade toiduarved kokku. Väga huvitava kujundusega meeldiv söögikoht, kuigi ma pean tunnistama, et mina tundsin end küll teksadega seal pisut kohmetult. Sellises kohas tahaks ikkagi ise ka pisut ilusam olla! :) Restoranile järgneb programmikohaselt individuaalne pubituur, aga enamus, väljaarvatud üksikud aktivistid suunduvad hotelli. Üritan veel voodis muljeid kirja panna, aga pea nokib ning hetke pärast magan juba sügavalt.

Teisel päeval on aega antud kultuurilisele küljele ning juba hommikul kell 9 suundume Trinity kolledzisse vaatama The Book of Kells-i. See on 1200 aastat vana munkade poolt valmistatud raamat Kristuse elust (4 evangeeliumi), mis on teostatud vaimustavas galligraafilises võtmes. Raamat on kahes eksemplaris - tekstiline osa ning dekoratiivne osa ning iga päev keeratakse ekspositsioonis selle uus lehekülg. Eriliseks teeb raamatu veel asjaolu, et seda polevat kordagi restaureeritud. Nii paber, kui tint kui värvid on nii meisterlikult töödeldud, et raamat on täielikult säilinud oma algsel kujul. Väga ilus on ta tõesti. Ja ääretult põnev, kuidas ühest väikesest asjast nagu raamat, on tehtud selline kultuuriline objekt, nähtus, mida tullakse vaatama igalt poolt maailmanurkadest. Lisaks raamatuga seotud ekspositsioonile kuulub The Book of Kellsi "väljapaneku" hulka ka Trinity kolledzi raamatukogu pikk saal - pikk ja kitsas vanaaegne ruum, maast laeni täis vanaaegseid raamatuid. Ning kõik ahhetavad. Aga neist võib aru saada, sest nad pole näinud Pilotta raamatukogu Parmas. Kõnnime edasi mööda Trinity territooriume ja kesklinnas, mööda endisest parlamendihoonest, vaatame Molly Malone kuju, külastame Jamesoni viskitehast jne. Siis on lõuna ja peale lõunat vaba aeg.

Vaba aeg viib meid Grafton Streetile, kus iga neljas pood on kingakauplus. Ma pean sellest nimme kirjutama, et see on ahastama panem, kui võrd normaalne sealne jalanõu valik on! Poed on täis täiesti normaalset, stiilset ja elegantset kaupa, tikkontsad ja ebapraktilisus ei domineeri, suvekingad võtavad enda alla vaid väikese osa valikust ning sädelevaid showsandaale pole näha kusagil (seda ma lugesin mingist intervjuust ühe strippariga, kes ütles, et te vaadake vaid, kui suur valik stripparite jalanõusid on müügil Tallinna kingapoodides, miks siis peaks seda ametit häbenema). Ja ma ostan endale poolsaapad. Võiks osta ka 3 paari kingi ja kõike muud, aga aega napib.

Õhtu viib meid Shelbourne Parki koerte võidujooksu vaatama. Jällegi absoluutselt erakordne elamus. Ka esialgu pisut skepitilisust tekitav, et koerte võidujooks - miks, milleks? Aga selles on oma hasart. Kes vähegi kunagi on mõnel hobuste võiduajamisel käinud, teab millest ma räägin. Ja ma kinnitan teile, et ma veetsin poole oma teismeeast Tallinna hipodroomil hobuseid talitades, nii et minu jaoks on see põnev teema. Aga koerte värk on siiski pisut teistsugune. Esiteks, ei juhi koeri ükski piiks ega inimene. Koerte peibutuseks on staadioniringi kõrval "raudtee-jänes" ehk suure sabatutiga kast, mis koertel eest ära tormab, ning millele siis kambakesi järele kihutatakse. Jooks ise on põnev nagu inimeste jooksudki. Kõik oleneb - kuidas õnnestus start, kuidas pääseti kurvi võtma jne. Irish Greyhound on see tõug ning meie giidi kinnituse kohaselt pidid need igati õnnelikud treenitud kodukoerad olema, kes seal korra nädalas oma kiirust demonstreerivad. Veel teine elu käib aga staadioni raja kõrval, kus end sisse seadnud kohalikud kihlveokontorid. Need on suurte tahvlitega iiri vanamehed, kes tavlile märgivad ära kihlvedude suhteid ning kõva häälega ergutavad rahvast panuseid tegema. Kui üleval loozides käib see kõik arvuti abil ning minimaalseks panuseks on 1 eur, siis siin all tehakse kõike käsitsi ning panustatakse, 10, 20 ja 50 listega. Proovisin ka panustamise ära ning kolmel tehtud 1 euroste panuste eest saan kokkuvõttes tagasi 3,6 eur. Priima! :)

Shelbournile jätkub jälle kohalik pubituur ning giidi hoiatustest hoolimata, kõnnime Kf-ga kahekesi läbi öise Dublini hotelli poole. Ainult pisut hirmuäratav on mööduda öisest pargist, kui mingid autod lärmakate pidulistega meist mööda tormavad ning keegi karjub, et göööls, kamm and dzoiiin asss. Järgmisel hommikul on aeg asjad pakkida ning alustada tagasisõitu, mis kestab jälle tüütult kaua, sest Tallinnas tagasi olema alles kell 23 õhtul.

Kokkuvõttes on Dublin ja Iirimaa väga sümpaatsed ja meeldivad. Ma tahaksin kasutada ära PF-i pakutud tasuta BritRaili rongipassi ning minna avastama Corki ja Belfasti ja kõiki neid tillukesi külasid ning loomulikult ka Inglismaad. Dublin seevastu on absoluutselt ideaalne city break destination - kättesaadav huvitav, mitmepalgeline ja ahvatlev. Ning ärge unustage kõikineid värvilisi uksi!