Kas õppimine peab olema rahuldustpakkuv?

Sellel nädalavahetusel algas kool.
Väga tähtis sündmus.
Ja missuguse suure küsimuse, kahtluste, ärevuse ja hirmu see mulle veel peale ajas.
Olkas ütles, et ma peaks selle kirja panema ja nüüd ma proovin, aga ei tea, kas ka õnnestub.

Esimene loeng oli õppetooli uue professori Rein Veidemanniga. Ta pole mulle enne lugenud ja hoolimata kohatisest hajalisusest oli loeng päris põnev, sest ta rääkis kultuuri etümoloogilisest tähendusest ning sellised sõnamängud on minu arvates alati väga köitvad.
Tuleb ld. k. sõnast CULTURA, mille tähendused on järgmised: maaharimine, viljelus, elamine, asumine, luule tegemine, hoolitsemine, hoolt kandmine, ehtimine, kodu kaunistamine, täiustamine, keele kasutamine, viimistlemine, au sees pidamine, asutamine, pühitsemine, pühaks pidamine. Selle tõlkega on juba päris palju öeldud, eks?
Ja et eesti keelde tuli see sõna saksa keelest ja tähendas alguses sama, mis haridus/haritus.
Ja üleüldse, et kultuur kõige lihtsamas ja laiemas tähenduses on inimese enesereflektsioon.
Lisaks tõi Veidemann kaasa 10 kilo raamatuid ja ütles, et need tuleb kõik läbi lugeda ja osad ka pähe õppida, näiteks Eesti Rahvuskultuur, mis räägib peamiselt vanade eestlaste kommetest ja tavadest.

See osa on lihtne ja nüüd ma peaksin kirjutama sellest, mis minus kahtlusi tekitas, aga ma üldse ei oska.
Lisaks prof. Veidemannile oli kohal ka meie õppekava entusiast ja eestvedaja Egge Kulbok, kes BA ajal andis meile 2 loengut kultuuritegevuse korraldamise osas (kes neid pealkirju enam mäletab). Kulbok on selline ... kindlasti tark ja väga vaimne, aga samas kuidagi labiilne ja hajali ja .... selline, et tema sõnadesse ei teki usku ja ta ei mõju veenvalt.
See on siuke naeruväärne tunne, et sa pead oma õpingutes järgima inimesi, keda sa tegelikult ei usalda. Mitte halvas mõttes. Seda enam, et ma olen seda teed käinud ja ma näen, et midagi ei ole muutunud.
Teine kriis tekkis sellest, et kui kõik, ka vanemate kursuste magistrandid ennast tutvustasid, siis igal ühel oli neil mingi oma missioon kultuuri vallas. Olid tekstiilikunstnikud ja maalikunstnikud ja muusikud ja huvijuhid, igal ühel midagi, mida saab ilusti oma õpingutega siduda. Ja ma tundsin, et mul ei ole seda. Mul oleks, kui ma veel ENTK-s kopitaksin ja väga paljud seosed käivad mul siiani just noorsootööga, aga sellest ei piisa, sest ma olen sealt lahkunud. No ja turism. Kindlasti osa kultuurist, aga ma veel ei suuda seoseid tekitada ja see hirmutab mind. Nagu Oliver küsis: mis on sinu eesmärk nendes õpingutes.
Ma mõtlesin, et ma tean, aga enam ei tea. Kõik on laiali paisatud ja mul on selline tunne nagu see teeks mu kehvemaks ning võibolla mul polegi õigust kõikide nende toredate kultuurigeeniustega õpinguid jagada, sest ma ei suuda veel sõnastada oma eesmärki.

Pühapäeva hommik oli veelgi hullem.
10 kuni 13.30 professor Mikko Lagerspetzi loeng kultuuripoliitikast.
Kell 11 oli mu keskendumisvõime juba täielikult haihtunud. Silmad hakkasid pööritama ja kõik jooksis kõrvadest mööda.
Ma tahaks end väljavabandada ja öelda, et tema jutus ei olnud mingit süsteemi, aga võibolla ka sellepärast, et ma olen lihtsalt rumal ja ei suuda temaga kaasa mõelda. Rumal tunne oli küll vahepeal, sest lihtsalt ei suutnud kuulata. Korraks oli 10 minutit vaheaeg ja edasi läks samas vaimus. Ja üle ettenähtud ajagi. Ja siis tuli veel kodune ülesanne, mis oli ka hirmutav. Ja kui Lagerspetz ja Kulbok arvasid, et 20 minutisest lõunapausist aitab küll, sest niigi on aeg üle läinud, siis ma kõndisin mööda vanalinna ja pulbitsesin vastakatest tunnetest ja loobumismõtetest. Noh, et jätan päevapealt kõik katki, astun parem autokooli ja tegelen sellega, mis mulle meeldib, sest niisugune kool on vastik.
Noh, et kas õppimine peab olema rahuldust pakkuv? Et mul on tunne, et ma tahan õppida, et ma janunen uute teadmiste järgi, et ma neelan uued teadmised endasse, et need inspireerivad mind ja ma ei pea tundma vastikust. Ja et kui ma seda kõike ei tunne, kas ma siis olen vales kohas ja raiskan ainult oma aega ja raha?
Ja et kas mul on vaja ennast piinata, lihtsalt selle millegi nimel, mida ma veel ei tea?
Ja lihtsam, ja INIMLIKUM oleks ju see, kui ma rahulduksin tööl käimisega ja nädalavahetuse veedaksin nendega, kes on mulle olulised tehes seda, mis on oluline. eriti, kui arvestades, et vähemalt veerand oma elust on juba elatud ja kas see, mida ma praegu koolis teen on aja raiskamine. Kas kasutegur, mis ma sellest saan, on seda kõike väärt?
Ja kui ma nüüd tõesti õpingud jätaksin (ja prooviksin järgmisel aastal võibolla hoopis teisi ja hetkel teemakohasemaid valdkondi nagu näiteks turismigeograafiat tudeerida), kas ma oleks luuser, kes ei saanud hakkama?
Ja ma pean hakkama saama lihtsalt selleks, et tõestada, et ma pole luuser?
Ja kas ma oleks ikka luuser või hoopis inimene, kes oskab väärtustada ja hinnata oma aega, elu ja tervist?

Päeva teise poole esimese loengu luges Kulbok. Ma olen alati kahtlustanud, et ta kirjutab paberile mõned üksikud märksõnad ja vaatab, kuidas jutt veereb. Sest ka tema jutus ei ole mingit süsteemi ja siis ta vaatab iga natukese aja tagant kella ja otsib teemat, et mida nüüd veel rääkida. Kuigi, tal on kultuurikorralduse MA lausa Prantsusmaalt, siis praktiline kogemus piirdub 90-ndate alguses Tartus toimunud filmifestivaliga ja vahel on tunne, et kogu jutt baseerub tegelikult selle ühe projekti korraldamisest saadud kogemusest.

Peale teda tuli lugema Priit Raud, kes on olnud 8 aastat Von Krahli teatri direktor ja juhib nüüd Kanuti Gildi saali, Baltoscandalit ja kõike, mis seotud moodsa tantsuga Eestis.
See oli midagi hoopis teist. See oli lööv, inspireeriv, vaimustav, lõkkele lööv ja jõudu andev.
Tegemist oli praktikuga, kes polnud elu sees ühtegi akadeemilist loengut pidanud, tema jutt baseerus ka kogemusel, aga millisel kogemusel, see eest. Ja kuigi tema jutus oli kindlasti palju poliitiliselt ebakorrektset (mis Kulboki näo kipra tõmbas) ja asju, mida noortele roosas maailmas elavatele kultuurikorralduse magistrantidele võibolla rääkima poleks pidanud, siis see oli tegelikult just see, mida vaja oleks.

See oli ka Oliver, kes ütles, et magistriõpe on selleks, et õpetada inimesi sünteesima olemasolevatest teadmistest uusi ideid.
Ma vaatasin Seda Priit Rauda, kes nägi välja ideedest pakatav PRAKTIK ja asetasin tema kõrvale Mikko Lagerspetzi, kes on noor professor, kannab triiksärki aluspükstes, nii et trussikuvärvel kogemata ka üle vööääre piilub ja kindlasti suudab ta kogu oma akadeemilisuses olemasolevid teadmisi ideaalselt sünteesida. Aga temas pole powerit. Seda läbilöögijõudu.

Vähemalt ma läksin koju tükk maad parema tundega.
Aga see ei ole vähendanud kahtlusi, mis peab saama minust.

Nüüd sai vähemalt kirja.