Colonia Claudia Ara Agrippinensum

14-16.09 käisin.
Mulle meeldib, see ütlus, et inimene ei pea mitte muutuma vaid õppima asju teisiti nägema.
Ja ma tahan öelda, et inimene alati ei oska näha, ta peab õppima vaatama.
Kui ma eelmistel kordadel Kölnis olen käinud, ei õpetanud keegi, kuidas Kölni vaadata.
No muidugi, Dom ise on nii piisavalt võimas, et esmapilgul ei saagi väikesi asju seal kõrval tähele panna.
Nimelt seda, et Köln on roomalaste poolt asutatud linn ja et roomlaste hõngu on seal tegelikult igal sammul. Ja isegi nimi Köln/Cologne, tuleneb roomlaste pandud nimest Colonia Claudia Ara Agrippinensum.

Peatusime hotellis Meerkatzen, mis kõikide kirjelduste kohaselt pidi olema igati viisakas asutus. Ent peab tunnistama, et kui me kohvritega logistades sinna ukse ette jõudsime, oli mulje kõike muud kui korralik. See oli elus näide sellest, mida hotell kõike endast lubab ja välja reklaamib ning mida ta tegelikult ei ole. Kui te näiteks vaatate seda kodulehte ja esmapilgul tundub, et tegemist on ühe suure ilusa roosa hotelliga, siis tegelikult on seal kaks pilti kokku pandud ja jäetud märkimata, et vasakul pool asub Gay Center and Sex Shop, paremal asub lihtsalt Sex Shop ja üle tee asub Oriental Sex Shop. See gaykeskuse akna väljapanek oli küll väga cool, me ikka tükk aega uudishimutsesime! :P
Tegelikult oli täitsa huvitav hotell, mingis väga vanas majas ja interjöör oli ka selline vanaaegne. Ja hommikusöök rikkalik, aga mitte nii rikkalik, kui kodulehe fotodel.

Esimene ja üks huvitavam kohtumine oli Cologne Tourist Boardiga, mis asub otse Domi vastas ning Reelika-Helena vahtisid pead kuklas tagurpidi taevasse. Meid võeti igati soojalt vastu ning minu jaoks oli äärmiselt huvitav ja informatiivne. Mulle meeldivad sellised kohtumised ja ausõna, ma tundsin ennast igatepidi omas elemendis niimoodi inimestega suheldes/läbirääkides. Peale ametlikumat osa viidi meid tüüpilisse Kölni söömakohta pealkirjaga Haxenhaus, mis oli ka superlahe elamus, sest meid teenindas koha peremees, kes samal ajal tegi ka usinasti müügitööd (rääkis, miks on hea kliente just tema restorani tuua). Selle koha eripäraks olid pork-knuckles ehk seakoodid ja ehe Kölni õlu.
On kaks asja, mille üle Kölnlased on rohkem kui uhked: Kölni õlu (juuakse spetsiaalses hästi kitsas klaasis) ning Kölni vesi (Eau de Cologne) - aga mitte 4711, mis on maailmakuulus kui Kölni vesi, vaid hoopis Farina, mis pidi tegelikult originaalne olema.

Suure söömingu järel ootas meid Tourist Boardi üks parimaid giide - Paul, kes tegi meile kolmele eksklusiivse "guided city walki" ja ma pean tunnistama, et see oli tõsiselt huvitav ning et Paul oligi see, kes õpetas nägema Kölni müüride taga roomaaegseid varemeid. Ja neid oli tõesti palju!
Mul on siiralt kahju, et me ei jõudnud külastada German-Roman muuseumi, mis asus otse Domi kõrval ning mille vingeim vaatamisväärsus oli Dionysuse mosaiikpõrand, mis tuli päevavalgle peale IIMS, kui Köln maatasa pommitati. Nagu Paul ütles - Kölni alune on nagu Shveitsi juust, me ei tea tegelikult, mis seal veel peituda võib.
Ning mul ei tule meelde ühtegi teist ekskursiooni, mis oleks edasi antud sellise kire ja entusiasmiga ning mida ma oleksin niisuguse huviga kuulanud.

Teine tähtsam kohtumine oli reede keskpäeval, kui me Kölni messikeskusesse jõudsime.
Seda on raske kirjeldada, sest ma pole midagi nii suurt enne näinud. Kõigepealt nõupidamine Brigitte Schäferiga ja siis saime vaba aega messil ringi käimiseks. Seal toimus parasjagu kolm messi: Kind+Jugend, IFMA (jalgrattad) ja Eu'Vend (värvid ja lakid). Me lippasime läbi esimeselt kahelt, aga seda oli piisavalt, et hulluks minna. Kadus igasugune orientatsioon ja tundus, et see ei lõppe kuskil. Kui Eesti näitustel või Helsingi messukeskuses sa näed ikkagi kuskil kaugel, et nüüd tuleb sein ette, siis Kölnis ei näe midagi muud peale jätkuvate ständide raja ja seda kahel korrusel kolmes messihallis ühe messi kohta. Ühesõnaga, kui seal ikka niisama ilma kindla eesmärgita ringi vaadata, siis katus sõidab ära.

Ja muu aja sisustasime hotellikülastustega. Test ja T&T olid meile kokku leppinud kohtumised valikus hotellides ning käisime ühest teise ja viskasime pilgu peale. Hotelle oli igasuguseid, urkaid ja kulukaid ja normaalseid. Kõige vingem oli kahtlemata Radisson SAS, aga ma pakun, et nende hinnad on ka vinged. Wuppertalis käisime vaatamas Intercityt ja Astorit kuhu nüüd läheb suurem arv kliente Anuga ajaks.

Ning lõpetuseks, kõige rohkem hämmastas mind (endiselt ja korduvalt) ühistransport. Ma juba tegin ettepaneku, et keegi peaks koostama DB Users Guide-i või hakkama mõnes ülikoolis andma kursust pealkirjaga DB kasutamine lihtinimesele.
Üks asi oli buss nr 132, mis meie hotelli juurest linna sõitis. Nr oli 132 ja peatus samas peatuses, aga tuli välja, et üks buss sõitis kesklinna, teine mitte. Ühesõnaga, vähemalt minu jaoks puudus tema sõidus loogika või vähemalt ei suutnud ma seda avastada.
Rongidega sõitmine on minusuguse välismaalase jaoks ka paras kemüüse. Sest aru saada, mis tüüpi rong see nüüd lõpuks millises peatuses peatub või kuhu sõidab ... selleks on guibebook'i vaja.

Ning veelkord lõpetuseks, see tekst oleks hulga pessimistlikum (kui teda üldse oleks), kui minu punane kohver, mis reedel teadmata kadunuks jäi, poleks täna välja ilmunud.