Eile päeval käisime Ingridiga Lagedil Eesti Vabadusvõitluse muuseumis, kus augusti lõpul toimub Kaubandus-Tööstuskoja ärihooaja avaüritus. Estravel sponsoreerib ning messireisid ja ärilientuur lähevad kasu lõikama, nii et käisime lihtsalt kohaga tutvumas.
Esiteks, oli seda võrdlemisi raske üles leida, viitadesse ei olnud eriti investeeritud. Kaks korda pidime teed küsima ja kui lõpuks sõitsime mööda sellist imekitsast külavaheteed, mis näis kohe-kohe kellegi hoovis ära lõppevat, siis ikka oli raske uskuda, et see on õige koht. Aga oli.
Ja tegelt oli see lausa vapustav!!!
Jõekäär, imeline liigirikas park, ketikoera asemel heina näksiv lammas. Ja maja, mille puhul tunned kohe, et see ei ole lihtsalt niisama maja.
Kui ma pärast veel selle koha ja muuseumi ajaloo läbi lugesin, siis respekt ja imetlus selle koha vastu aina kasvas. Kuna see on nii huvitav lugu, siis kopin siia ka:
---
Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis asub antud hetkel Eestis ainuke sõjamuuseum, kus eksponeeritakse nii eelmistes sõdades kui Teises Maailmasõjas kasutusel olnud sõjatehnikat, relvi, sõjaväevorme ning palju muud. Muuseumi omanikuks on mittetulundusühing, mille juhatajaks on muuseumi asutaja Johannes Tõrs.
Muusemi rajamise mõte sai alguse 1988. aastal, mille kohta Johannes Tõrs ise on jutustanud järgmist:
“Selle maatüki siin ostis kunagi endale presidendi vend Voldemar Päts. Ta ostis ära ka vene suurvürsti suvila Narva-Jõesuus, võttis selle lahti, tõi rongiga siia ja ehitas uuesti üles. Kuna Voldemar Päts oli kunstilembeline, siis olid siin igal suvel koos noored skulptorid ja maalijad ja see koht kujunes noorte kunstnike koduks.
1988.a. 20. oktoobril, kusagil kella viie paiku öösel - oli see kas Vana-Jumal ise, või olid need mingid tundmatud jõud, mis panid mulle peale kohustuse – rajada siia muuseum. Järgmisel hommikul ütlesin abikaasale: “Läheme otsime selle koha üles”.
Oli külm oktoobri kuu, kui me esimest korda siia tulime. Mul oli süles väike tütar ja me leidsimegi selle koha üles. See park siin, kus kasvas 48 puud, oli täielikult risustatud ja naine ütles mulle: “Läheme siit ruttu minema, siin kasvavad ju ainult nõgesed.
Kuid kahe nädala pärast oli mul selge, mida ma tegema pean. Sel ajal elas siin veel 83 aastane pargi endine hooldaja, kelle käest ma sain selle maja esimese foto. Maja oli nõukogude ajal maha põlenud ja sellest olid järel vaid vundamendi jäänused. Mõõtsime ära vundamendi ja selle suuruseks oli 18,5 x 22,5 meetrit.
Mõtlesin siis – kui see peab sündima, siis sündigu! Panin siia kogu oma energia. Pargi hooldaja Reinkopi juhendamisel võtsime kõigepealt käsile pargi korrastamise. Siin kasvas 146 erinevat puu ja põõsaliiki. Mati Pätsi abiga saime Kanadast Voldemar Pätsi tütardelt mõned maja pildid, mille järgi Urmas Arike tegi maja projekti. Seejärel alustasime maja ehitamisega. 1991. aastal valmis rippsild ja Soomepoiste JR-200 ülemaailmsel kokkutulekul, mis toimus 1994. aasta Võidupühal, avasime siin muuseumi.
---
Minu arvates on see lihtsalt suurepärane. Luua midagi sellise kire ja filantroopiaga.
Kui me seal ringi jalutasime, hakkas paduvihma sadama. Jooksime varju. Ja kui tavaliselt on nii, et kehv ilm muudab mulje negatiivseks, siis seal vihm ei lugenud, vaid muutis kõik veel nõiduslikumaks.
Vihm lakkas ja me asusime minekule, ning Johannes Tõrs, kes oma kätega teise korruse rõdupiiret ehitas, viipas meile hüvastijätuks.
No comments:
Post a Comment