M.O.T.T.

Minu esimene kogemus jälgida professionaalset jalgpalli toimumiskohas.
Eesti vs. Portugal 08.06.2005 Tallinnas A Le Coqi staadionil.
Mingid Kristeli isa vilistatud Viljandi Tuleviku mängud ei lähe ilmselt arvesse.

Võib-olla sellepärast, et ma ei ole kummagi meeskonna tulihingeline pooldaja (selles mõttes, et ma eelistan Portut, aga loomulikult hoian pöialt ka Eestile), on mitu vaatepunkt hoopis erinev.
Staadionile saabudes pani imestama kõige rohkem, kui hästi on eestlased adopteerinud euroopalikku fännimiskultuuri - kõik olid korralikult kostümeeritud ja igasuguse atribuutikaga varustatud.
Järgmiseks hämmastas mind meie publiku vaenulikkus. Kui vastasmeeskond staadionile soendust tegema tuli, ei tervitatud neid mitte austava aplausiga, vaid buuuuu-buuga. Hale.
Mulle meeldiks nagu rohkem selline respect suhtumine.
Kohad olid meil hästi head - peaaegu keskjoonel ja päikese poole - kuigi natuke see segas ühe väljakupoole jälgimist, oli vähemalt mõnusalt soe.
Minu ümbruses istus ka paar sellist labast pealtvaatajat, et ma vahepeal oleks soovinud nende maa alla vajumist. Paremal pool puhisesid mitu venelasest härga nagu üks mees nende emakeelseid ropendusi välja (üks karjus koguaeg mingi kaotuse kohta Moskvas). Kui eestlased tegid pealelöögi, aga pall väravast mööda lendas, olid nad nii pettunud, et hoidsid tükk aega pead käte vahel. Ja minu taga istus üks perekond, kelle isa oli "tõeliseks eeskujuks" oma kahele väikesele lapsele ning ilmselt olid tal ka omad suhted jumalaga, sest see tekst, mis tema pidevalt välja pröökas, oli umbes selline: "Ime oma vanaema tisse!"; "Mida sa palvetad seal, türapea!"; "See on jumala käsi!" jne. Ma kõike pärleid ei suutnud meeles ka pidada, aga ma arvan, et ta tema salasooviks oli olla Eesti koondise peatreener, sest lisaks roppustele röökis ta pidevalt, kuidas pallurid ikka mängima peaks. Kahju, et nad seda üldises suminas ei kuulnud - võib-ollaks oleksid siis kohe mitu väravat löönud! :P

Aga mängust endast. Ma lugesin hommikul juba igasuguseid kommentaare selle kohta ja paljud avaldavad tüüpeestlaslikku tagantjäreletarkuslikku pettumist. Tegelikult oli ju kõike palja silmaga näha: Portugal eriti ei pingutanudki. Mingit hasartset mängu ei tekkinud, kõik oli mõõdukalt tempokas, mehed tegid väga kerget mängu.
Scolari ütles, et see oli taotluslik: hooaeg on olnud pikk ning mehed väsinud - Eesti võimed olid neile teada ja nii mängitigi selle piiri peal. 1:0 eduseis rahuldas neid igati.
Samas seletavad eestlased, et see oli austusest nende vastu ja mis kõik veel ning keegi mängijatest läks koguni nii kaugele, et avaldas arvamust: polnud nad midagi nii kõvad mehed.

No sorry, aga olid ikka küll. Seda oli palja silmaga näha ning kui seda tunnistada ei suudeta, siis oma viga. Kui eestlaste söödud läksid pidevalt mööda ning palli kaotati üsna kergekäeliselt, siis portugaallaste meisterlikkus palli valdamisel oli sama loomulik, kui söömine või joomine.
Mitte, et Eesti tubli poleks olnud. Oli küll! Ja isegi ootamatult! Selles mõttes, et kuigi enamuse mängust oli 8 meest kaitses ja 2 rünnakuks (millest ilmselgelt ei piisanud Portugali kaitseliinist läbi murdmiskes), siis mängu lõpu poole kombineeriti ümber, ning eestlased suutsid pakkuda päris mitu mahlakat rünnakut. Aga oli juba hilja. Positiivselt üllatas Eesti puurilukk Artur Kontenko (vist oli siuke nimi), kes tegi mõned sellised tõrjed, mille üle Casillaski oleks uhkust tundnud! Nii, et tubli!
Ja see mis meie pealtvaatajaid-härgi veel keema ajas oli portugaallaste väidetav "näitlejameisterlikkuse" demonstreerimine. Noh, ma olen sellega nõus, et mõned viskusid seal kõhuli küll, aga see ongi nende stiil. Ja minu arust olid eesti mehed samasugused - nii kui keegi varba peale astus - kohe käsi püsti ja paanika. Portugaallased lihtsalt väljedasid varba peale astumist pikali viskumise, mitte käes tõstmisega. :P Ja tegelikult olid seal ikka päris mitu korralikku kokkujooksmist ka, nii et minu arust ei tohiks küll kedagi suuremas simuleerimises süüdistada.
No vot. Oma Portugali salli lehvitasin ka, nii kuis jaksasin. Ei tulnud keegi kallale. Ja pealegi elasin ma Eestile ka kaasa.
Ning lõppkokkuvõteks. Ma ei saa aru, mille pärast kõik nii pettunud on? See oli ju väga tubli kaotus! Ainult 1:0! Ja veel sellisele riigile nagu Portugal, MM-i hõbe! Eestlane nagu ei oskaks kaotada. Kui mäng läbi ja inimesed ära voolasid, polnud haisugi sellisest mõnusast jalgpalli-fiilingust, nagu teda kohtab Euroopa suurlinnades pärast mänge. Ja kui ma huilata ning auto aknast salli välja lehvitada tahtsin, siis pidas ülejäänud autossõitjate seltskond paremaks mind mitte tunda ja oleks eelistanud minu vaigistamist mingi väga jõhkral moel - neil oli häbi, et keegi oma tundeid avaldas. Sitt lugu!
Kiibitsege ja kaabitsege siis edasi, kallid kaasmaalased. MOTT.

Kõige naljakam on see, et mul on täna hommikul tõeline pohmakas. Jalgpallist.
Pea valutab ja nii paha-paha on olla.

Õhtuleht
Postimees
Delfi