Armas Jaan kinkis meile oma olemasolekuga ühe pooliku tööpäeva ja kaks vaba päeva pluss nädalavahetuse, nii et selle mõneldase puhkuse auks tuleb ta äramärkida küll! :)
Ühesõnaga, minu jaan möödus vaikselt ja rahulikult koduaias grillides ja ma olen sellega absoluutselt rahul. Kuigi mind ümbritsevate inimeste vähesus tekitas ka kurbi mõtteid, olin ma täpselt seal, kus tahtsin, täpselt nende inimestega, kellega tahtsin ja tegin täpselt seda, mida tahtsin. Ja vihma ei sadanudki - Jaan hoidis meid hoolega! :)
Reede hommikupoolikul sõitsime Pärnu poole ja maantee oli hämmastavalt vaikne. Kui välja arvata see, et Surjus oli mingi purjakil lollakas bussipeatuse lihtsalt sodiks sõitnud. Selles mõttes õõvastav, et vedas, et idioodid tabasid kõigest bussipatust ja vedas, et seal inimesi polnud. Tõsiselt idiootlik.
Tihemetsas tuli D-l idee, et läheks vaataks, mis tema endistest kodukohtadest on saanud ja nii meid topitigi autosse ja käisime maltsa ja võsa imetlemas. :P Käisime Tõllal, kus maja oli alles, aga asula ise täielik mahajäetud pommiauk, Kanakülas, kus üheskohas oli ka maja alles, aga võssa kasvanud ja teises kohas, kus isegi võsa oli võssa kasvanud. Ja koolimaja juures, mida enam ammu olemas polnud. Ja mind ajas natuke närvi, et kõik ahastasid ja pläkutasid, et issand kui kole ja issand kui jube, et miks inimesed ikka hoolt ei kanna ja miks kõik on niii ja naa. Aga no kuidas sa kannad, kui võimalusi ei ole, ja mida sa seal urkas elad, kui pole tööd ega tegemist. Selge see, et niisugused vanad kolhoosikeskused on ammu tühjaks jooksnud. Eestimaa on täis lagunevaid tsivilisatsiooni jäänukeid!
Laupäeval tegelesin konkreetse laisklemisega ja lugesin väljas päikese käes kaks V armastusromaani läbi. Hommikune päike ei teinud midagi, aga peale keskpäeva pidin juba ettevaatlikum olema. Ant mõnules ka täiega ja jooksis, müras, nuuskis ja püherdas.
Järgmine kord tahan Ilmjärvele.
No comments:
Post a Comment