Vaikus enne tormi

Kraadiklaas näitas 15 kraadi, mis on hommiku kohta päris palju. Aga mingi sisemine häirekell käskis koeraga pissile minnes jope selga panna ning õigesti tegin.
Ilm oli kummaline. Pime ja täiesti vaikne. Linnud ka ei laulnud. Vaikus enne tormi.
Tormi õnneks ei tulnud, ainult ootamatu paduvihmasabin, aga kõik jäid terveks ja ilm jäi edasi imelikuks.

2002. aastal, kui me Riisiperes projekti "Mõni mõis!?" alustasime, pääsesin ma üsna napilt.
Ma istusin mõisa trepi peal ja mõlgutasin mõtteid täiuslikuseni lihvitud arhitektuurikompositsiooni üle mõisas ning tegin tiiru ümber kolaka mõisamaja. Siis läksin sisse ja need loetud sekundid, mis ma väisukse juurest teise korruse saali kõndisin olid piisavad selleks, et kogu ümbrus keeristormi mähkuks. Korraga tuli totaalne pimedus, hääl, mida ma ei suuda kirjeldada ning me nägime ainult, kuidas puud pargist minema LENDASID.
Poisid olid kaubikuga linna asju tooma sõitnud ning 20 aastat tühjalt seisnud 200 aasta vanuses umbes 60 toaga palees olime ainult mina, Märten, Ott ja Hannelore. Hannelore hakkas nutma.
Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.
Riisipere oli jäänud selle keskmesse. Lisaks mõisapargile lendas minema ka katus. Turba metsaparki põhimõtteliselt ei olnud enam - me käisime Rannoga seda vaatamas ning puugigandid olid konkreetselt juuripidi välja kisutud.
Kõige kreisim on see, et mis oleks juhtunud, kui ma poleks sisse läinud vaid hoopis edasi kõndima jäänud?

Mul on üks vaikusennetormi lugu veel. Samast aastast, aga Itaalias Apenniinides matkamas, kui me jäime minu elu suurima paduvihma kätte. See oli lihtsalt totaalselt metsik ja mägedes arvatavasti ka tüki võimsam kui linnatänaval. Vesi ja muda voolas lihtsalt igal pool ning välku lõi otse meie peade kohal ning kõik metallist asjad aka kellad, ehted, prillid kästi enda küljest ära korjata. Acquacheta, mis on üks tohutu koskede süsteem ja kuival Itaalia suvel võrdlemisi tagasihoidliku veelhulgaga, muutus muda purskavaks vulkaaniks.
Kui välja arvata see, et peale minu vettisid läbi ka mu telefon ja fotokas, oli see karm ja fantastiline elamus.

Oeh, niimoodi kirjutades tuleb mul veel igasugu seiku ette. Näiteks see, kuidas me Torre del Lagos kanuudega järvel olles jäime suurima äikesetormi kätte, mida mina näinud olen jne.
Lahe, lahe, aga ka kummaline on selliseid olukordi meenutada!
Sellepärast need siia ka kirja pandud said. :P