Mõned päevad tagasi oli 8.märts, see päev, mida mingil põhjusel naistepäevaks kutsutakse. Juba hommikul tööle minnes, oli Vabaduse väljaku lillelettide ääres näha märgatavat muutust. Juurde oli tekkinud mitu tulpe täis letti külmetavate müüjatega ja nende ümbes sagisid kümned saamahimulised isased. Ja kõik mille nimel? Et naistele ükskord aastas põhjusega lilli viia?
Igaljuhul olid isased oma ülesannete kõrgusel ja kolleg Andres kinkis kõigile meie kontori õitsvatele naistöötajale roosakirju tulbi. Veidi hiljem tulid HD härrased kastitäie potipriimulatega. Väga armas. Rääkimata neist kümnetest sõnalistest soovidest ja virtuaallilledest, mis päeva jooksul saadeti. Rääkimata nendest roosidest ja kommikarbist, mis ma õhtupoole veel sain.
Ja kõik mille nimel?
Mitte et ma tahaks, et mind sel päeval tähelepanuta jäetaks. Vastupidi, sügaval südames sooviksin ma veelgi kauneid lilleõisi ja meelitavat tähelepanu saada ning pettuksin, kui see nii ei ole..
Aga ma ei tea, kuhu kaob sellistel päevadel see tulihingeline romantik minu seest.
Emps juba pikemat aega isa süüdistanud, et ma olen pärinult tema võika sarkastilisuse ja irooniameele.
No comments:
Post a Comment