Iga kord, kui Jaanus bussist maha läheb, tõmbab ta põuetaskust vajalikud riistapuud ja paneb sigaretti tossama. Nagu ei kannataks sammukesti ilma selleta enam välja. Ise nii ilus noor poiss.
Ma ei tea, miks mind suitsetamine kui selline nii hirmsasti häirib, aga häirib. Na norisin Jaanust ka sellepärast täna, aga ta ütles, et on sellega juba leppinud. Öääääk. Ma ei saa aru, miks nad seda teevad. Või et miks nad seda järele jäta.
Ma arvan, et kui mul oleks kunagi laps ja ma avastaks, et ta suitsetab, siis see murraks mu südame. A, no see selleks.
Eile õhtal oli meil korter külalisi täis. Ja Tõnis Milling andis üle pika aja näole! Mis oli omamoodi nostalgiline ja me olime sunnitud naerul nägudega meenutama aegu nii umbes 8-9 aastat tagasi.
Siis kui me olime alles noored :P ja tuttavaks saime. Mul on hea meel, et ma Tõnisega iga päev koos olema ei pea, sest tal on alati see sama viga - ta lihtsalt imeb su energiast tühjast. Tema teatraalne kõneviis , tema miimika, tema energia, kui sellest ikka üledoosi saad, siis oled kutu ka. Lisaks söömisele ja niisama jutu rääkimisele mängisime Eesti mängu ja see venis nii jubedalt pikaks, et lõpuks kui rahvas oli lännu, pesin ma veel poole ööni nõusid.
Aga tore oli. Värskendav igaljuhul. Ja Tõnis kutsus järgmisel kolmapäeval enda juurde. Tal on pool mööblit samamooodi Ikeast ostetud.
Ja kui ma nüüd veel seda uut punast Samsungi telefoni ei ihaldaks, siis oleks kõik, kõige paremas korras. ;))))
No comments:
Post a Comment