Emotsionaalne ikaldus

Kõige rohkem vihkan ma seda, kui inimesed käituvad nagu kanapead.

Ma palusin JJJ-l endale teene teha ja sõidutada mind autoga loomakliinikusse Antiga.
Muidugi oli ta rõõmsasti nõus.
Arsti juures algas kõik hästi. Arst otsustas, et hamba peab ikkagi välja juurima ja nii tehti Antile narkoos ning öeldi mulle, et tunni aja pärast tule koerale järgi.
Läksime Selverisse poodi, ma lubasin JJJ-le süüa teha ja siis, kui me olime käru toitu täis kuhjanud, "tuli talle meelde", et ta peab kiiremas korras koosolekule põrutama.
Ja nii pandi mind loomakliiniku ukse ees maha suure toidukotiga ja lisaks oli ta mulle ostnud jäätise. See ärritas mind ka. Kui ma tahan jäätist, siis ma ütlen, või ma valin endale ise. Mitte et süütundest vabanemiseks torgatakse mingi pulga-premia pihku. Ma viskasin selle ära.
Niisiis: suur raske toidukott ja narkoosiuimane koer, liskas veel koormatäis muresid ja ärritus altvedamise pärast, on tõeliselt mugav olukord.
Mured tulenesid sellest, et kuigi Anti hammas sai korda, siis kõrvast leiti tal mingid vastikud lestad ja kõrvapõletik. Ja mul oli nii abitu tunne, sest ma olen nagu puruloll, kes ei oska selliseid elementaarseid asju nagu koera küünte lõikamine ja kõrvade puhastamine ja kirbu- ja paradiisitõje. Ja kust ma peaksingi seda oskama?

Sellistel hetkedel on tunne, et ma ei suudagi üksinda maailma valitseda
Abitus. See kõige hullem tunne.

Ja nüüd ma olen natuke aega nukker.