6.2.12

Preili Pakane seikleb taas

Mida teha, kui kodusel Eestimaakamaral on külmakraade üle 20? Loomulikult tuleb sõita tuhat kilomeetrit üles põhja poole, et nautida tõelist Lapimaa talve ning miinuskraade ligi 40 kanti.

"Tõeline" Lapimaa hakkab pihta Rovaniemist välja sõites. Mitte, et Rovaniemi poleks tõeline, aga tahes tahtmata käivad asjad seal rohkem tööstuslikult. See pärisosa käib väikest kohtade ja väikeste inimeste kohta, kes selles eraldatud ja külmunud, aga sooja südamega maanurgas elavad.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Esimesena tahaksin ma rääkida vanaproua Häka-Tuulast, kes aastaid tagasi oma abikaasa Mattiga Lõuna-Soomest Lapimaale Savukoski kanti kolis. Nende tilluke Teerenkieppi nimeline külalistemaja mahutab 9-10 inimest ning majutusteenuse juurde käib proua Tuula asjalik hoolitsus, mõnus jutuvestmine ja ehedad kodused toidud. Pole mingi ime, et õhtusöögi lauas tõstavad kõik endale kolm korda juurde ning limpsivad lõpetuseks veel taldrikud ka üle, sest seenekaste maitses lihtsalt nii hea!

Lisaks kõigele muule on proua ammendamatu infoallikas, sest ta räägib mulle lobedalt kohalikust eluolust ja tegemistest. Näiteks, et siin kandis aetakse lumi alati vallidena ümber maja kokku, sest see kaitseb tuule ja külma eest. Kuna majad on enamasti ühekorruselised, siis kevadeks võib juhtuda, et aknast enam välja ei näegi, nii kõrge vall on ees. Või sellest, kuidas kolm Eesti poissi möödunud suvel Savukoski kiriku torni parandasid. Ja nii edasi. Häka-Tuula meeldib mulle väga!

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Järgmisel hommikul pussitab külm noaga selga. Pakime end kokku, topime kõik kaasasolevad riided selga ja võiks nagu minna, ainult et minu mootorsaan keeldub käivitumast. Häka-Matti toob Savukoski poest uut mootoriõli, aga läheb veel kaks tundi, enne kui saan hääled sisse saab. Selleks ajaks ma peaaegu ei tunne enam oma varbid ja sõrmi.

Sõitma asudes pole asi enam nii hull, sest nii varvastele kui näppudele on mootorsaani külge ehitatud soojendused. Esimese päeva distants Tulpiosse on 100 kilomeetrit. Lõunapausist loobume, sest niisuguse käreda pakasega ei taha keegi rohkem kui pildipeatuseks seisma jääda.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Kiivri külge kinnitatav spetsiaalkaamera ei jõua vastu pidada 5 minutitki, Olympuse vee ja põrutuskindel fotoaparaat veab välja pool tundi rohkem. Mõlemad keelduvad edasi töötamast hoolimata kehakontakti soojendusest. Ainuke, kes siin kohal au ja kuulsuse ära teenima peaks, on minu jopetaskusse peidetud iPhone, kelle osaks saab võimalus pildistada üles kogu retke parimad hetked, sellal kui teised kangemad masinad surnult soojemat ilma ootavad. Häda on vaid selles, et liiga palju pilte ei saa teha, kuna paljakäsi olles tahavad sõrmed lihtsalt küljest kukkuda, nii valus on!

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Mootorsaanisõit iseenesest on põnev ja vastuoluline nagu alati. Just siis, kui sa hakkad arvama, et oled juba päris osav, tuleb lume alt vastu kivi või kännujuurikas, lööb tasakaalu segamini ning pole mingi ime, kui sa oma gaasi hoidva pöidla peale vajud ning äreval hetkel kogemata veelgi kiirust lisad. Mõni rajalt välja sõit kuulub ikka ka asja juurde (juhtus lihtsalt!) ning mööda libedat metsateed mäest alla kihutades, sai kurvis paar mitmekordset spinni tehtud.

Aga muidu on sõit super. Mulle meeldib pikkadel sirgetel tuult trotsides kihutada, käänulisel metsarajal end üha kiiremini sõites proovile panna või rabapealsel lagendikul paksus lumes kruiisida. See viimane on vist natukene nagu surfamine, sest pehme puuderlumi kannab sind kergelt edasi justkui lainetades. Oluline on sõitu mõnuga võtta ning mitte kramplikult kinni hoida. Kramplikel hetkedel tuletan ma seda endale kramplikult meelde.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Õhtuks jõuame Tulppio külasse, mis koosneb ühest kangest daamist. No tõepoolest, Tulppios tegutseva Seija ees tuleb kõigil meestel müts maha võtta, sest pole vist midagi, millega see naine hakkama ei saaks. Kui vaja, istub hommikul traktori selga ja lükkab tee lahti (kedagi teist lihtsalt pole seda tegemas, seega seisab Seija maja õuel suur lumekoristusmasin). Kütab sauna, teeb süüa, peab kelgukoeri, võitleb huntidega (käesoleval talvel on ta näinud kolme üksikut ja ühte kuuest hundikarja) ja tõrjub purjus põdrakasvatajate lähenemiskatseid. Seega pole ime, et Seijat ei saa just sõbralikkuse musterkehastuseks pidada. Talle on rasked tingimused ja karmus näkku kirjutatud. "Helvettin esikartano" itsitame me Samiga alguses omavahel, aga pärastpoole sulab Seija üles ja on täitsa oma jope.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Tulppios saame nautida mõnusat õhtusööki ja puuküttega sauna, aga magamistingimused tillukeses kämpingumajakeses on pisut nigelda. Esiteks on toas sigakülm, radiaator ei tööta ja kamin ajab sisse ning WC ja vannituba asuvad 60 m jalutuskäigu kaugusel. Muidu pole häda midagi, ainut et pakane lisab sellele pisut vastikust juurde. Magan pikk aluspesu ja fliis seljas ning haisen hommikul mõnuga kaminasuitsu järele. Ainult et niisugustes tingimustes (-36,8 C) on suhteliselt ükskõik, milline sa välja näed või mismoodi lõhnad. Peaasi, et oleks soe ja kõht täis.

Minu mootorsaan on taas ainuke, kes ei käivitu. Igavene jama, aga õnneks on McGyver omast käest võtta. Sami ei anna alla ning pärast akrobaatilisi võtteid saaniga hakkab mootor rõõmsalt turtsuma. Sõidame!

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Selle päeva distants on kõigest 40 km, aga vaated ja maastikud on selle eest hingematvad. Minu Lapimaa on maagiat täis. Sillerdavad lumeväljad, sätendav sinitaevas ja tuhmkollane madal talvepäike, siin-seal juhuslikult kohatud totaka olemisega põhjapõdrad ning paarsada ronkmusta tetre, kes mootorimürina peale lume alt õhku tõusevad. Tänu Häka-Tuulale on täienenud ka minu teadmised tetredest - nimelt sukelduvad linnud lume alla, kakavad sinna natukene soojenduseks, kükitavad selle sees ning tõusevad siis varsti jälle õhku, et uut kohta otsida. Vat siis.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Mööda järjekordset lagendikku sõites lendab üle meie peade helikopter. Esialgu ei seosta ma seda eriti millegagi, aga nagu peagi selgub - käib piirkonnas parajast põhjapõtrade karjatamine. Helikopter lendab metsade kohal ning annab raadio teel infot põhjapõtrade asukohast, karjased sõidavad mootorsaanidega ning suruvad loomasid suuremasse karja kokku, et neid siis loendada, märgistada ja otsustada, kelle saatus on lihaks saada, kes läheb metsa tagasi. Põhjapõdrad on nimelt kõigest poolenisti metsloomad (semi-wild), kuigi nad jooksevad vabalt tundrates ringi, kuuluvad nad alati kellelegi, kes nad kaks korda aastas üle loeb.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Põdraisandate (soome keeles kutsutakse neid poroisäntät) nägemine on justkui kohtumine tulnukatega. Nad näevad nii ägedad välja! Mõlemad pooled suhtuvad esialgu üksteisesse kahtlevalt, kuid saades selgust, et kummalgi pole halbu kavatsusi, transformeerub kahtlus elevuseks. Austerlased kougivad kotist välja pudeli kodus Tiroolis villitud puskariga ning nagu ikka on jagatud pudel rahvaste sõpruse aluseks. Tagantjärele peetakse seda kokkusaamist üheks reisi kõrghetkedest!

Lõunasöögiks jõuame Kemihaara puhkekeskusesse, mida peab rõõmsameelne abielupaar, kellel on 13 last! Jälle võetakse meid vastu justkui sooja embusega ja uskumatu sõbralikkusega, mida tõesti näeb vist ainult seesugustes kolkakohtades. Kemihaara asub peaaegu sõna otseses mõttes maailma lõpus. Siit edasi on veel vaid Venemaa piir. Lähim kauplus asub 106 km kaugusel ning lapsed ei pea isegi iga päev koolis käima, sest see on liiga kaugel. Nagu Häka-Tuula teadlikult kommenteerib, Kemihaaraga võrreldes elavad nemad Savukoskil justkui kesklinnas. Ja noh, olgu öeldud, et lähimaid naabreid Savukoskil silmaga ei näe.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Igal juhul on Kemihaara emand Helena meile lõunasöögiks valmis keetnud karuliha supi. Selle sama langenud karu pilt on klaveri peal ning meie seltskonna jahimehed on ärevust täis. Karulihasupp on mõnus, paks ja tummine. Kõrvale määrid leivakäärule paksu võikihi peale ja mõtled, et küll elu on ikka ilus.

Pealelõunase aja võtab vanem generatsioon lõõgastumiseks ning saunas käimiseks, noorem generatsioon läheb neljakesi mootorsaanidega paksus lumes veel lisaks hullama. Sami õpetab meile sõidutehnikat, kuidas lumes kurve võtta, kuidas ühe suusa peal sõita ja ühe suusa peal kurve võtta. Minuga on häda selles, et ma olen naine ja mootorsaani jaoks helveskaalus. Isegi, kui kasutan kogu oma keharaskust, ei ole minu kurvid nii teravad kui poistel, sest ma olen lihtsalt nii kerge. Ja noh, olgem ausad, mootorsaani ma üles tõsta või küljele sikutada ka ei jaksa. Lihtsalt ei ole seda rammu. Peab rohkem karuliha sööma.

Pärast pikka päeva on jälle imeliselt mõnus ennast saunas üles soojendada. Hommikused pesemised ei tule niisugusel temperatuuril mitte kõne allagi. Sami soovitab hommikul isegi mitte nägu pesta, sest siis jääb suurem niiskus sisse ja hakkab külm.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Õhtusöögiks pakub Helena metssea-põdraliha-juurvilja hautist. Kõik see söök siin tuleb ikka oma õuelt ja omade vahenditega. Ja isegi kui selles puudub igasugune peenus või maitsete mäng, on tegemist maailma kõige paremate söökidega. Istume kaminatule juures ja Helena räägib lugusid Korvatundurist (jõuluvana päris kodu, mis asub Kemihaarast kiviviske kaugusel) ning vastab arvukatele küsimustele oma laste kohta. Ei, kõik 13 ei tule jõuludeks oma peredega koju kokku, sest neid oleks lihtsalt liiga palju. Jne.

Läbi öö oma toa poole kõndides loodan ikka veel näha virmalisi. Kõik õhtud on tingimused selleks olnud ideaalsed, aga ei midagi, Põhjataevas on must, ainult tähed säravad.



Uuel hommikul on miinuskraade 38. Alustame varavalges, sest sõita on vaja 120 km. Liiga külm et lõunat süüa, liiga külm et pikalt peatuda. Saaks vaid kiirelt tagasi Savukoskile. Külmast hoolimata on sõit vahelduvatel maastikel nauditav, vaid viimased paarkümmend kilomeetrid tunduvad juba liiast. Külm ja väsimus poevad kontide vahele ning lõppu ei jõua ära oodata.

Proua Tuula ootab meid oma soojas külalistemajas hõrgult lõhnava koorese lõhesupiga. Pole midagi parata, söögid teevad inimesed õnnelikuks! Kui selgub, et meie Joyride-buss on samuti vahepeal külmasurma surnud, viib Kemihaara Helena vanim poeg väsinud reisilised oma minibussiga tagasi Rovaniemisse.

Oli see vast sõit!

No comments: