14.7.11

Need vanad armastuskirjad

Ma hakkasin otsima ühte vana dokumenti ja no, ei leia, ei leia.
Kõik kastid ja kohad vaatasin läbi, kus see olla võiks, aga ei midagi.
Siis proovisin viimast varianti.

Mul on üks selline sahtel, kuhu ma viimati vaatasin ilmselt 2 aastat tagasi, kui niigi. Selles sahtlis on need asjad, mida üks teismeline neiu oluliseks peab. Vaatasin põgusalt paari paberit ja jäingi vaatama.


Ainult väike valik erinevatest ajahetkedest.
Kirjaviisid on muutmata.

---

Ma kardan, et otsus on katusele! (üldiselt "surm") Kui ma enese tapan siis ma suren enese armastust sinu vastu matmata aga kui elan edasi siis tea et armastan sind elu lõpuni (enda elu lõpuni)

---

Ma ei tea kas Sa tahad seda kirja läbi lugeda või ei? Igatahes on siin kirjas mõningad huvitavad laused. Kõigepealt ma pean vabandama eilse pärast, aga ma olin tõesti solvunud sellepärast et Sa arvasid, et ma pettsin sind. Ma pole Sulle kunagi tahtnud haiget teha ja valetada! Ma tõesti ei tea, kas Sa vihkad mind või midagi muud, igatahes olen mina süüdi, et me tülis oleme. Sul on õigus mind vihata, ma pole Sinu armastust ära teeninud! Aga tea, et mina armastan Sind igavesti, muidugi on paljud poisid niimoodi kirjutanud, aga see on tõsi, mis ma Sulle kirjutan. (---)

---

...Sõnad ei suuda väljendada seda, kui tähtis sa mulle oled ....

---

(---) Ma tõesti ei taha Sind mõjutada, aga ma lihtsalt ei ela seda üle, kui Sa "ei" ütled st surm mulle. Ära nüüd palun solvu, aga minu elu on Sinu kätes. Kas "ei" või "jaa"???? Kui sa "ei ütled, suren ma Sind armastades. No ok. Ma helistan Sulle eks!

---

Vahel paistab miski või keski pealtnäha tahumatu, rohmakas, armiline ehk pisut eemaletõukavgi ja katsudes selline kare ja konarlik. Selline kogemus mõjutab paratamatult tervikmuljet sellest miskist või keskist. See võib viia mõtteni, et seal keski sees on samaväärne vaatepilt. Sageli peidab seal sees, näilise külmuse ja inetuse taga, end ilus lilleõieke. Sügav sõprus sulatab tunded kokku üheks suureks tundeelamuseks, justkui sulab kokku klaas sulatusahjus.

---

Ma hakkan kirjutama lootes, et siis tekib mul mõte, millest ma üldse tahan rääkida. Ma püüan eriti mitte mõelda sellele, et kuidas see välja kukub, sest tegelikult on mulle väga oluline, et inimesele meeldiks mu kirja lugeda. Et Sulle meeldiks. (---) Ma mäletan, et väga ammu me vahetasime erineva värvi ja meeleoluga paberilehti. Mäletan, et sain siis punaseid ja musti hingesõnumeid. See oli nii tükk aega tagasi, et selle meenutamine tekitab minus vananemise mulje. Punaste kirjade ja praeguse mina vahele on tekkinud udune tupik, kuhu ma vahetevahel takerdun. Sest ma tahan seda. Ei, ma ei taha seda tagasi, vaid tahan seda uuesti, teistmoodi. Ma olin ju Sinusse armunud, aga ma ei saanud seda tunnistada, veel vähem Sulle öelda, sest ma ei saanud sellest armastusest aru. (---)

---

(---) Ma mõtlen tihti, et ma pole sind millegagi ära teeninud. Sa oled liiga hea, liiga armas ja liiga ilus. See on tõsi ja see teeb kurvaks. Tahaksin olla parem, sest ma vajan sind. Tore on mõelda, et kusagil on keegi, kes sinu peale mõtleb ja sust hoolib. (---)

---

Naeratasid lahkelt ja ulatasid põse tohtimakse seda suudelda, mida ma ka tegin oma parima põgususega. Meenutasid mulle mõnd vürtsi. Mu nõrkus aristokraatia vastu, mille olid minus hetkega esile tõstnud, lõi välja ja ma otsisin su pilku. Mulle, näis, et seda tegid teisedki, nii mehed kui naised. Sel hetkel ja praegugi, sul kõike proovida on luba. Naeratasid jälle...

---

Nuuuks!

Alles täna lõuna ajal me arutasime ühes teises kontekstis, et kas keegi on kohanud kedagi meesterahvast, kes oleks vabatahtlikult valmis oma tundeid kirjalikult väljendama.

Ja nüüd ma tahaks teada, millal see juhtus, kui romantika minu elust minema jalutas? See sahtel on täis imelisi tundeid!

Vajalikku paberit ma siiski üles ei leidnud...

No comments: