Istun hilisel laeval suunaga Helsingist Tallinnasse, Soome lahe jää krudiseb ja koriseb "jalge all". Isegi Internet on nii aeglane, et ajab meeleheitest sööma. Mõtlesin, et proovin selle asemel kirjutada, kuna muud nagunii midagi teha pole. Laeva peale kõndima ei viitsi ka minna, sest lihased on nagu paistes pelmeenid. Sellest ma lähemalt kirjutada tahangi.
Kangetes kintsudes ja töntsides sõrmedes on süüdi see, et sattusin just Ruka-Kuusamo piirkonda Põhja-Soomes. Ma ei saa seekord öelda, et käisin Lapimaal, kuna selle üle pidavat käima julmad diskussioonid - kas Kuusamo on Lapimaa või mitte. Et päris Lapimaa olevat justkui alates Nabapiirist, aga saamid on ajalooliselt elanud ka Kuusamo kandis jne.
Kuusamo on väike unine linnake, mõnikümmend kilomeetrit eemal asub elust pulbitsev Ruka suusakeskus, mis on viimastel aastatel saanud mitu investeerimissüsti ja teinud läbi noorenduskuuri. Peatõstukite juurde keskusessesse on ehitatud justkui väike mägilinnak kaupluste, restoranide, hotellide ja ööklubidega. Ja teatud mõttes võib seda suusakülaelu isegi sarmikaks nimetada.
Lisaks elust pulbitsevale keskusele on kogu ümbruskond täis kõikvõimalikus kvaliteedis puhkemajakesi ning privaatses eraldatuses olevaid lukshotelle (nt Ruka Royale, Ruka Peak Hotel jt). Suusatamaminek on sealt küll mõne võrra tülikam (aga mitte võimatu), need hotellid on spetsialiseerunud elamusreisidele (safariseiklused) ja incentiverühmadele.
Suuski seekord alla ei saanud, küll aga veetsin pool päeva ühe suurepärase mootorkelgu (snow mobile) seljas. Nojah, olen varem ka sõitnud, aga suht lühidalt ja mitte nii kiiresti. Seekord sõitsime ringi ümber Ruka, nii et tulejutt taga ja nahk seljas läbimärg. Nii kui kodus aega saan, lähen poodi ja ostan endale funktsionaalse sooja aluspesu, et edaspidi selliseid olukordi vältida. Esialgu sõitsime end soojaks laial ja tasaseks pinnatud ametlikul kelgurajal. Puud on mõõdukas kauguses ning sõitmine tundub täitsa ok, isegi pisut igavusele kalduv. Tavaline algajate mootorkelgusafari keskmine kiirus on kusagil 30-40 km/h vahel. Kelgu seljas tundub see muidugi sootuks teisiti, kui turvaliselt autos istudes. Igaljuhul sai pisut hulljulgust üles näidatud ning tüki kiiremini tuisatud. Järvejääl suisa nii palju, kui masin välja võttis. Safarikelgud on enamasti "pimbitud" ja kiirusepiirang peale pandud, sest mootorkelgusõitjate riskirühm on mehed vanused 35-45, kes on ühtlasi ka peamine klientuur.
Ega see kelgujuhtimine nii kerge polegi, et muudkui keerad rooli ja läheb. Mul õnnestus kolmel korral rajalt välja sõita. Mootorkelk on üsna raske loom ning seda juhtivad suusad lähevad täpselt sinna, kuhu tahavad. Õblukese naitserahva käterammu jääb ilmselgelt väheks. Seepärast tuleb appi võtta kogu oma keha ning kurvid käivad enamasti keharaskust ühelt poolt teisele tuues. Mida suurem kiirus, seda raskem on kelku kontrollida. Kätega/sõrmedega klammerdud juhtraua (vabandust, ma ei tea, kuidas seda õigesti nimetada) külge ning üritad elu eest kinni hoida, sest lahti laskmine tähendaks pikka lendu. Samal ajal pead vajutma pöidlaga gaasi ning vasaku käega olema valmis pidurdama. Ja kui sõidad veel tasaseks tegemata rajal, mis on muutunud kilomeetritepikkuseks hüpeate jadaks ning põrkad kelgu seljas nagu kirp trampoliini peal, siis tulemuseks on totaalne higimull ning järgmisel päeval tungivad valupakatused selja-, käte-, kintsu- ja säärelihastes. Kitsukesel metsarajal sõitmine oli omajagu freakout. Need puud olid ikka koguaeg kuramuse lähedal ning olles äsja kogenud, kui lihtsalt ja ilma igasuguse pingutuseta kelk juhitavuse kaotab, siis see oli päris spuuki.
Huvitav tõdemus on veel ka see, et pimedas on kelgusõit tüki lihtsam kui valges. Nimelt tulevad kõikvõimalikud konarused, augud ja hüpped palju selgemini nähtavale ning raputusteks jõuab eelhäälestuda. Igaljuhul oli lihtsalt vapustav elamus ja suurepärane päev täis seiklusi lumises Põhja-Soome metasas. Ma igaks juhuks mainin, et safarifirma annab kõikidele alati ka soojad riided selga (kombekad, sokid, saapad, mütsid, kindad), nii et varustuse pärast ei pea muretsema.
Järgmise päeva hommikul tuikasid lihased veel kergelt. Oli aeg taas õueriided selga panna ning räätsamatkale minna. Tüüpiline nali pidi olema see, et kliendid tulevad ütlevad, et oo, me oleme kõvad matkajad, teeks mingi 30 km ringi. Ja siis giid ütleb, et teeme kõigepealt 1 km, eks siis näis. Ja tõesti, tõesti. Räätsadega üle põlve paksuses lumes rühkimine tuleks eraldi spordialaks kuulutada. Paar minutit ning sa soovid, et sul oleks termotuuma-kostüümi asemel seljas jooksuriided. Mets oli paksult loomade jälgi täis ning lumi nii kohev, et kohati tekkis selline laviinitekitamise tunne. Kõndisid mööda ja lumi krouksus kaasa.
Sellise pideva kuresammumise ning eelmise päeva kelgutamise tulemusena on minust saanud kangete jalgadega pingviin, selg oleks justkui tsemendist ning ägeda klammerdumise üle elanud sõrmed sahtli vahele jäänud. Aga see kõik on väga magus valu. Kellel vähegi võimalik niisugust aktiivset väljasõitu teha, siis ma hea meelega jagan oma kogemusi, millised aktiviteedid kõik veel võimalikud on. Ja otse loomulikult käivad sellise põhjamaise seikluse juurde hea söök, hea saun ja hea uni!
Kohe varsti kirjutan India reisist ka lähemalt, ausõna.
No comments:
Post a Comment