Hello, my afternoon tea!

Lennujaama sõites ma lugesin üle, et see oli nüüd seitsmes kord Londonisse minna. Imelik küll, aga Londonist ei saa mitte kunagi küllalt. Isegi nüüd, ma mõtlen juba, et peaks varsti tagasi minema!

Selles mõttes ajab natukene pea sassi, et ma olen nüüd samast reisit juba kaks korda varem kirjutanud. Meie firma siseinfosse ning blogisse reisikogemuste alla. Aga kuna reisijaks olin ikkagi mina, siis ma üritan muljed koos isikliku puudutusega ka siia kombineerida.

Londonisse saabumine seostub mulle alati muffinitega, sest lennujaamast perrooni poole trügides jäävad tee peale kondiitriputkad (ma ei osanud neile miskit muud head nime leida), kust immitseb õhku salakavalat ja isutekitavat rammusat magusalõhna. Seekord läheb suurima magusamõnu tiitel küpsise baarile Ben’s Cookies. 10sentimeetrise läbimõõduga kohevaid küpsiseid on kümmekond erinevat sorti, üks ahvatlevam kui teine. Küll marjadega, küll pähklitega, piimašokolaadiga, valge šokolaadiga, tumeda šokolaadiga, kõigi kolme šokolaadiga jne. Ben’s Cookies avab uue perspektiivi teie küpsisearmastusemaailmas!

Reisi põhjuseks olid muidugi tööasjad ning Londoni äärelinnas Exceli messihallis toimuv üks maailma suurimaid turismimesse World Travel Market. Kui kontoris võtab aegajalt rutiin võimust ning tegemised kasvavad üle pea, siis sellistes kohtades meenub mulle tavaliselt, miks ma oma tööd armastan ning pärast seda on hea tagasi laekuda hing täis inspiratsiooni ja kohtumisi toredate inimestega. Lisaks tekitab WTM tunde, et tahaks igale poole minna. Malaisiasse! Taisse! Hongkongi! Venezuelasse! Maltale! Gröönimaale! ei tea kohe, kust kogu seda aega võtta.

Majutusime seekord väga mõnusas hotellis Bouble Tree Courthouse, mis asub suurte ostutänavate Oxford Streeti ja Regent Streeti ristmikust paarisaja meetri kaugusel, nii et mõnusamat asukohta annab otsida, eriti sellisel reisil, kus on suhteliselt kiire ja vähe vaba aega. Hotell ise on ka äärmiselt mõnus, kasutasin ära sealse jõusaali ning ajavahest tingitud kell kuus hommikul ärkamise ning käisin hommikuti jooksulindil paigalsörki tegemas. Päris nüri tegevus, ma jään ikkagi õues jooksmise juurde. Isegi talvel.

Kohe hotelli vastas asub suur Liberty kaubamaja ning sarmikas Carnaby Street trendikate moebrändide kauplustega. Nende seas üks maailma ägedamaid kingapoode Irregular Choice. Sobib natuke kiiksuga beibedele. Nagu ka Desiguali esinduspood, vaid paar tänavat eemal, samuti natuke värvilisematele tibidele. Poodlemine Londonis on üldse ääretult mõnus ja täiel rinnal nauditav. Ma oleks ainuüksi Asicsi poe tahtnud spordiriietest tühjaks osta. Nii mõnus valik ja nii palju värve!

Eelmisel aastal samal ajal Londonis käies kirjutasin ka mõned resotranisoovitused. Headest elamustest tiivustatuna otsustasime korrat traditsiooni ning sõime suurejoonelise õhtusöögi seal samas Mehhiko restoranis La Perla, kus pakutakse ilmselt Euroopa parimaid nachosid ja guacomole kastet. La Perlal ei ole üldsegi mijööväärtuslik koht, kuid hea söök kaalub kõik muu üles! Kui teile Mehhiko köök ei meeldi, leiab naabermajadest igasuguseid teisi rahvuskööke. Kogu Charlotte Street ja selle ümbrus üldse on minu arvates ääretult nunnu ning Londonis olles soovitan kindlasti sealt läbi käia!

Ja lõpetuseks, üks kõige ägedam asi Londonis on inimeste vaatamine. Sest neid on nii palju ja erinevaid, siis ma kohe põnevusega alati vaatan, missugused tüübid seal on kokku tulnud. Igasugused karvased ja sulelised, riietuste ja maneeride järgi kohe mõtled, et mis see inimene võiks olla. Lisaks on muidugi huvitav vaadata naistemoe arenguid. Praegu tundus olevat väga populaarne kanda sukapükse, nende peal imenappe lühikesi pükse ning kõige peal pikka peput katvat jopet, nii et jääks mulje nagu käiksidki sukkade ja jopega. Ja seda hoolimata kehakujust ja rasvaprotsendist.

Igal juhul, tahaks millalgi varsti jälle minna.
Sest "afternoon tea" rituaal jäi seekord tegemata. :)