Esimese hooga ei tulnud ühtegi head mõtet, kuhu nii vähese ajaga minna tasuks. Lahemaale sõiduks on natgu natuke vähe aega, isegi Haapsalu jääb liiga kaugele, Viljandist või Tartust rääkimata. Seega jäime pidama Tallinna lähiümbrusele ja minu arvates valik õnnestus suurepäraselt.
Laupäeva hommikul korjasime sõbrad kesklinna hotellist auto peale ja sõitsime linnast välja Tabasalu suunas. Esimese peatuse tegime Türisalu rannas, kuhu tuleb jalutada läbi tüüpilise Põhja-Eesti männimetsa. Noh, mets, mõtled ise. Rand ka, jah. Väga ilus, luiged ja värk. Aga itaallastele olid kargest metsavaikusest lausa pöördes. Millised imelised puud! Ning lumi rannas! Milline haruldane vaatepilt! Ma ei ole kunagi näinud liivaranda ja lund koos, ütles Diado. Ilm oli ka selgelt meie poolt ning päike paitas südameid.
Sõitsime mööda mereäärt edasi ning uudistasime ka kaunist kevadpäevast rahvast tulvil Keila-Joa parki. Eelkõige Alexander Benckendorffi suurejoonelist mõisahäärberit, mis kahtlemata on üks kurvema kaasaegse saatusega miljööväärtuslike arhitektuurimälestisi.Pigem ebatavalise valikuna kuulus meie marsruuti ka Paldiski linn, nõuka aegne jäänuk, mis tõele au andes, peab möönma on viimaste aastate jooksul muutunud isegi pisut ilusaks. Jalutuskäik Pakri rannikul oli minu jaoks pisut õõvastav, kuna hoiatavad sildid tuletavad meelde, et pankrannik võib iga hetk kokku kukkuda. Jaik.
Paldiskist sõitsime edasi mõne kilomeetri kaugusel asuvale Madisele. See on üks imeilus tee, mis lookleb mööda mereäärset platood ning Madise kiriku juurde jõudes tõused justkui maailma kohale ning vaatad ümbritsevat ilu kõrgemalt poolt. Pole olemas kaunimat kohta, kuhu ehitada jumalakoda arvasid kohalikud rüütlid ilmselt 14. sajandil kui nad paksude kivimüüridega Harju-Madise kiriku sinna rajasid. Lihtne protestantlik pühakoda on võrdlemisi erinev katoliikliku Itaalia külakirikutest, aga Madise on minu isikliku arvamuse kohaselt üks armsamaid selliseid siinkandis. Uksed sõbralikult valla, võisime hoones ka sees pisut ringi kaeda ning jalutada kirikuaias vanade von Rammi perekonna kivide vahel.
Madiselt sõitsime Padise kloostrisse. Ma imestan, sest paljud eestlased ei ole sellest kunagi kuulnud, ega seal käinud, aga minu arvates on Padise maagiline koht. Püha jumal, miks te sellel niimoodi hävineda olete lasknud, imestasid sõbrad. Nojah, eks see ole üks pikk ja ajalooline seletamine, sest Padise lugu on pikk ja traagiline. Nüüd võivad kõik soovijad tühjades kivisaalides ja võlvitud keldrites ringi konnata ning kasutada fantaasiat ettekujutamiseks, kuidas kõik kunagi olla võis. Kloostri juurde kuulub ka võluv nurgatorn, kuhu otsa üle võlvidega saali konarliku laepealse ronida saab. Selge ja päikelise ilmaga paistab kaugele. Ja hingel on seal päikese käes istudes kuidagi hea.
Sellega meie lühike väljasõit lõppes. Diado ja Chiara leidsid, et kõige rohkem liigutaski neid just nimelt viimane, Padise. Aga ka kõik muu oli super. Ja et Eestimaa on imeilus, nad ei oleks mitte kunagi osanud midagi sellist oodata.
Ma olen tänulik neile laenatud silmade eest, see on nagu üks vahva mäng, mida mulle meeldib teha: vaadata ümbritsevat hoopis uutmoodi pilguga. Ja see on tõesti tõsi, meil on imeilus maa. Ning kuigi ma mõtlen, et need kohad, kus me käisime (ja paljud teised, kus meil käimata jäi), tagasihoidlikud kultuuriloolised või looduskaunid paigad, millest Viljandist pärit Oliver (ja tõenäoliselt veel väga palju teisi eestlasi) kunagi kuulnudki pole, vääriksid palju suuremat tähelepanu, siis tegelikult on mul omamoodi hea meel, et on olemas maagilisi paikasid, mida päris kõik ei tea.
Diadorim ja Chiara sõitsid tagasi Itaaliasse suurepäraste mälestustega Eestist ja Tallinnast, kus nende imestuseks on kohutavalt palju puid - see linn oleks nagu metsa sisse ehitatud (selline arusaam tekkis külalistel liikudes Nõmme kandis).
No comments:
Post a Comment