Asi on selles, et kui oled asja sees, siis võimalusi tuleb uksest ja aknast sisse. Näiteks leiab keegi kolleeg übersoodsa lennuvariandi natukenegi huvitavasse sihtkohta. Kohe on selline tunne, et no nii hea hind, et lihtsalt peab minema. Või teen tööl mingit uut toodet või paketti, mis tundub väga põnev ja kohe mõte hakkab jooksma. Või käib mõni külaline, kes tutvustab oma riiki/linna/piirkonda ja kutsub kohapeale vaatama. Jälle hea võimalus, peaks kasutama. Või satun välismessidel mingite eksootilisemate riikidega kohtuma ning kõik tundub enneolematult atraktiivne. Jne.
Sellest tulenevalt on otsused puhkusereisideks äärmiselt impulsiivsed. Need viimased lennupiletid Sitsiiliasse said ostetud küll ootamatult. Ei saaks nimelt öelda, et Sitsiilia oleks olnud mu peas selles nimekirjas "Järgmised 10 paika, kuhu ma minna tahan", aga edasi-tagasi pilet Cataniasse maksis alla kolmetuhande krooni ja nii ta läks. Alles hiljuti sain küllakutsed tutvuma olukorraga Sloveenias, Madeiral, Küprosel. Indias. Mauritiusel. Tais. Kuhu minna, kuhu minna? Kas ikka minna? Muidugi minna! Millal minna? Oled kindel, et minna? Emmm, njaaa.
Niisiis tahan ma lõpuks selle küsimuse juurde, mis mind juba mõnda aega vaevab: kuhu sa tegelikult reisile minna tahaks? Et kui jätta kõrvale kõik ahvatlevad lennupiletid ja kutsuvad võimalused, siis kuhu sa ise tegelikult päriselt ka reisile läheksid?
1. Euroopas tahaksin ma väga-väga minna Prantsusmaa läänerannikule. Lennata näiteks Pariisi, võta sealt auto ning sõita piki Atlandi rannikut läbi Normandia ja Britannia maakonna allapoole. Ja kui vaid mahti oleks, siis tiirutada ringi prantsuse metsikus lõunas. Püreneedes. Ariege's. Mirepoix's, Carcassonis ja seal kandis. Ning siis läbi Marseille', Camargue'i ja Provence'i jõuda Nice'i ning siis võib reis lõppeda ka. Ja et tõenäoliselt korraga pole nii palju võimalik, siis peaks seda tegema osade kaupa.
2. India, aga mitte niisama turismireisle. Sellest ajast saadik, kui Malayanil Singh rääkis sellest, kuidas nad korraldasid oma kliendile ringreisi endises Rajasthani kuningriigis ööbimistega kohalike aristokraatide kodudes, ei saa ma seda mõtet peast. Ja ma tahaks minna ainult tillukese reisikotiga, lasta Indias õmmelda rahvuslikud rõivad ja näha nii palju kui võimalik. Malayanil ütles, et see on täiesti teostatav.
3. Belize ja Guatemala. Kaks aastat tagasi kohtusin Londoni turismimessil ühe daamiga Belize turismifirmast, kes rääkis sellest Kesk-Ameerika riigist ainult ülivõrretes. Aeg ajalt sattun lugema mingeid artikleid ja infokilde ning paistab, et tal oli õigus. Viimases EE-s oli samuti väga armas võrdlus, kus seal käinu nimetas Belizet väikeseks wannabe hipiriigiks. Tundub intrigeeriv. Ning naaberriik Guatemala oma võimsa Maia kultuuri pärandiga tundub kordi ahvatlevam kui inkade Peruu. Just täna lugesin, et Belize pealinn on Belmopan ja lennupilet Belize Citysse maksab üle 18 tuhande krooni.
4. Vietnam pälvis mu suurema huvi pärast viimst kohtumist ühe vietnamlannaga, kes rääkis Khau Vai Love marketist. Ma ei tea Vietnamist eriti suurt midagi, aga millegi pärast tundub see riik rohkem intrigeeriv kui teised.Ja kui nii võtta, siis kohti, kuhu minna, on ju maailm ikkagi täis. Panin lihtsalt mõned mõtted kirja.
No comments:
Post a Comment