Nõmme, mee-koorikleib, veisefilee-suitsusink ja teised loomad

Üleelmise, kulinaariateemalise postituse jätkuks pean rääkima tänasest jalutuskäigust Nõmme keskusesse.

Selline jalutuskäik tekitab minus iga kord nostalgilise väikelinna tunde, mis algab Mai tänava apteegist. Mai tänava apteek võiks vabalt olla sama vana kui Raeapteek. Vanaaegses rohelises majas asuv väike apteek on seal asunud aegade aegadest saadik. Kes seal käib? Eriti tänapäeval, kus igas ostukeskuses on üks või mitu moodsat rohupoodi. Müstika!
Järgmises majas Mai tänaval asub vanakooli meestejuuksur. Selline, kus on elav järjekord ja kunagi ei tule klientidest puudust. Koht kaotas pisut oma autentsusest eelmisel aastal, kui tehti remont. Aga siiski, hõng on alles.

Edasi tuleb ületada raudtee ning mööduda uhkest jaamahoonest, kus asub Nõmme muuseum. See pole mingi Kivimäe või Tondi jaam väikese ilmetu telliskivimajaga, vaid kunagine suurejooneline vaksal. Jalutad läbi keskuse ning möödud mitmetest tillukestest naljakatest äridest. Näiteks kauplus "Pereking" (sensatsiooniline jäänuk nõuka-ajast). Või tilluke riidepood, mille nimi võiks olla "mantlipood daamidele". Raamatupood, kus on samad müüjad tööl, kes minu lapsepõlves. Siis ületad suure ristmiku ja jõuad turule.

Nõmme turg on väga tore koht (mida ei saa kindlasti öelda keskturu kohta). Talvel on turg muidugi viletsam kui suvel ja reede ei ole kindlasti parim turupäev, aga ometi meeldib mulle seal käia. Peaaegu turu tagumise värava juures, kaupluste reas asub tilluke leivapood kellegi erapagari toodanguga. Lähed sisse ja suu hakkab vanaaegse eestimaise leiva lõhnas vett jooksma (eeldusel, et kaupa veel on, sest ma olen mitu korda käinud nii, et pood on täiesti tühjaks ostetud). Minu vaieldamatud lemmiktooted on küüslauguleib (ülikrõbeda koorikuga küüslaugulõhnaline seemneleib) ja mee-koorikleib (nagu poe koorikleib, ainult kümme korda parem). Täna oli õnne ja sain mõlemat.

Viimasel ajal olen ma läinud seda usku, et ka sinki ostan hoopis turult, mitte poest. Need on nagu öö ja päev, mis maksavad peaaegu ühepalju. Korra proovid, siis saad aru, mida ma mõtlen. Kui poesink on kuidagi vesine ja kummine, siis turusink on päriselt ka tehtud lihast. Nõmme turul on kolm head singikohta. Kalapoodidega samas reas asub Sigvari lihapood. Nende fileesink sealihast on lihtsalt parim. Selline mõnusa koostisega, et tõepoolest tundub, et sööd liha, mitte midagi libedat. Kilohind on 86 krooni, Selveri singiletist on soodushinnaga singid umbes sama hinnaga.
Teine hea singikoht asub turuhoones sees Nõmme poolses nurgas ning jagab letti Nopri talu piima- ja juustutoodetega. Seal müüakse Pööra talu (ma võin nimes eksida pisut, aga midagi sellist oli) pöögisuitsusinke. Jällegi väga väga hea maitsega toodang! Ja hinnad täiesti normaalsed. Kolmas singilemmik on pisut eksklusiivsem ja kallim, aga väga hea. Seal samas turuhoone sees, Nõmme poolses otsas, asub väike talleliha kamber. Nende spetsialiteet on lambaliha, tallesink ja tallepasteet (mis samuti on ülimaitsev). Lisaks müüvad nad veisefilee-suitsusinki, kilohinnaga miski umbes 180 krooni. See suitsetatud veisefileesink - see sõna otseses mõttes SULAB suus. Veisefilee on muutunud suitsuahjus selliseks poorseks ja omandanud väga erilise mõnusa maitse. Seda lihtsalt peab proovima. Osta kasvõi väike tükk, kui rohkem ei raatsi.

Turuhoones sees on veel üks vahva müügilett, kus pakutakse Põlvamaal asuva Ero talu igasugu soolatud tooteid. Soolakurgid värska veega, soolakurgid küüslaugu ja mädarõikaga (ülimaitsvad!), soolatud lillkapsas, soolatud sibul jne. Hinnad on mõistlikud ning müüjad alati hästi toredad. Kõiki asju saad enne ostmist proovida.

Ja hiljem, kui hakkan turult jälle kodupoole kõndima, ületan raudtee jaamahoonest pisut Hiiu poole, läheb Raudtee tänav mööda tillukesest "Köök ja kook" kohvikust. See on ühe asise Nõmme naisterahva peetav kondiitriäri, mis pakub seal samas ahjust tulevaid suussulavaid kooke ja pirukaid. Mulle on lapsest saadik maitsenud hirmsasti kohupiimataskud, nii et astusin sisse, et koduteele ÜKS kaasa osta. Edasi järgnes stseen "Sügise" filmist, kus Bruno Benno Bernhard pagari juures saiakesi ostab. Libistan silmadega ühe valiku ja loen silte. Verivorsti-singipirukas. Naeratav müüjatädi ütleb, et see pidi olema selle talve lemmik. Ok, Olku juba tahab seda. Edasi mainib tädi, et kohupiimaümbrik on hea soe ja värske. Ning et õunapomm just tuli ahjust. Klõnks. Lahkume kohvikust 4 pirukaga ning pistame need seal samas järgmise kolmesaja meetri jooksul nahka.

Nii head on.
Kõik.