Kirjutan arvutisse otse hotellivoodist. Oleme nüüd reisil juba 24 tundi. Hommikul ärkasin kell neli ja nüüd Kanadas umbes kella 18-st jõudsime hotelli. Eestis on see kell 4 hommikul. Lend tuli läbi Amsterdami, kus on päris pikk ooteaeg, suisa ligi seitse tundi. Ja siis veel 10 tunnine lend üle Gröönimaa, üle Alaska, üle tohutute liustike ja jääväljade (kahjuks 10 000 km kõrguselt jääkarusid ei näinud), üle uduse Kanada, Vancouverisse.
Esmamulje on sombune, sest juba hakkab hämarduma ning ladistab vihma. Küll on hea, kui kauges kohas on sul keegi vastu tulnud, et sinu eest hoolt kanda! Meie „kaitseingliks” on siin väliseestlasest härrasmees Karl, kelle vanemad noorena Eestist põgenesid, sattusid Vancouverisse, kohtusid siin ja abiellusid. Karl on siin sündinud, kasvanud ja elanud. Räägib emakeelt väga hästi, aktsendiga, aga müts maha selle eest.
Esimesed teadmised Vancouverist
Olümpiarajatised on juba valmis ehitatud. Enamik neist olid juba varem olemas, juurde ehitati kiiruisutamise ja curlingu staadion ning ehitusjärgus on olümpiaküla sportlastele. Lennujaam on remondis nagu ka ilmselt mitu teist avalikku kohta.
Kohalikud inimesed suhtuvad Mängudesse kaheti. VANOC-i president olevat teinud avalduse, et nendeks 2 nädalaks peaksid kohalikud elanikud oma ärid kinni panema ja sundkorras kusagile ära sõitma, et turistidele ja sportlastele rohkem ruumi oleks. Pole siis ime, et see on tekitanud pahameelt ja üldine suhtumine olevat leige. Mängud ei ole enam rahva jaoks, need on nagu eliidi pühad, leiab Karl. Samas on avalikkuse huvi piletite vastu tohutu, 5 korda suurem kui pileteid üldse olemas on.
Vancouveri downtown paistab olevat äge koht. Siin on palju pilvelõhkujaid ja mis eriti põnev, siin ei ole ainult kontorid, vaid see on ka upscale linnaosa, kus inimesed elavad. See tähendab, et elu ei lahku linnast pärast kontoritunde ja pilvelõhkujate akendest paistavad kodud. Inimesed jäävad kesklinna ka nädalavehtuseks. Maakodusid ei ole, ainus koht kuhu minna, on Whistler või suusatamine siin samas lähedal.
Hotellid, rajatised ja eestlaste pidu
Kirjutan jälle voodist. Eelmine öö oli naljakas: kell 2 sai uni nagu peoa pühitud, tegime teleka lahti ja vaatasime Charlie ingleid. Üsna pingutav oli uuesti magama jääda ja hommikul kell 7 oli jälle uni läinud. Eestis on see siis kell viis pärastlõunal. Üheksast olime juba väljas ning alustasime oma tohutut hotellide vaatamise aktsiooni. Ma ei hakka siia blogisse täpsemalt nendest kirjutama, aga käidud said järgmised: The Listle Hotel (kuigi toad ei olnud kõige värskemad, olid väga puhtad ja viisakad), Robbsoun Suites (porr), Hotel Riviera (porr), The Empire Landmark Hotel (ebasõbralik), Westin Bayshore (sadamas, jalutuskäigu kaugusel shopingust ja nö keskusest), Pacific Hotel (mulle meedis, Triinule mitte; megad vaated mägedele ja merele), Fairmont Waterfront, Opus Hotel (üks vähestest butiikhotellidest Vancouveris, väga ekstsentriline; mulle meeldis, Triinule mitte).
Vancouveris ringi jalutada on väga mõnus, sest distantsid, mis esialgu tundusid suured, on tegelikult täiesti mõnusad. Eriti hea on jalutada mööda mereäärt, kuhu on rajatud 30 km pikkune terviserada, mis teeb ringi ümber Downtowni. Ma tean kedagi, kellele väga meeldiks seal jooksmas käia või rattagas sõita. Kõndisime mööda vesilennukite terminalist ja vaatasime suu ammuli nii maandumist kui õhku tõusu. Ei näe ju selllist asja päris iga päev! :)
Vancouveri ühistransport kannab nimetust SkyTrain ja vastavalt nimele oli meil ka ettekujutus, et see sõidab kusagil kõrgel. Tegelikult osaliselt sõidabki vist, aga meie marsruut G.M Place-i oli maa all nagu tavaline metroo.
G.M Place-is hakkavad toimuma olümpia ajal hokimängud, see on juba praegu hokilembeliste kanadakate kultuspaik. Seal samas kõrval asub ka BC Plaza, kus toimuvad Olümpiamängude ava- ja lõputseremooniad.
Õhtul käisime koos uute kohalike sõprade härra Karli ja tema perega Vancouveri Eesti seltsi peol, mis toimus linnast pisut väljas Surreys. See oli ütlemata meeldiülendav ja patriootiline kogemus, ma laulsin saalitäie inimestega täiest hingest Kungla rahvast ja muid armastatud kodumaiseid viise. Esinesid laulukoor ja tantsuansamblid, toimus ühislaul ja ühistants, korraldati õnneloos ja kuulati üheskoos president Ilvese vabariigi 90. juubeli kõnet. Äärmiselt toredad inimesed võtsid meid sõbralikult vastu, see oli suur nauding nende üritusel osaleda!
Teekond Whistlerisse
Pühapäeva hommikul seadsime sammud Alamo autorenti ja saime kasutada ägeda Dodge Caliburi koos GPS-iga. Ainult et autorendionu seadistas GPS-i kuidagi valesti, pani aadressi, kuhu jõuda tahame hoopis home aadressiks, nii et mingeid juhendeid aparaat anda ei suutnud. Me natuke olime äpud ja ei osanud seda ise kohe muuta ka. Igaljuhul, pärast mõneldast seiklemist linnatänavatel, võtsime auto peale ka ühe kohaliku eestlanna, hambaarst Anu, kes eelmisel õhtul lahkesti oma abi oli pakkunud. Anu nagu Karl ja kõik teisedki, keda eile kohanud olime, on juba Kanadas sündinud põlvkond ning eesti keelt ja meelt tunnevad nad tänu kodusele kasvatusele. Anu abiga suundusime pühapäeva veetma Vancouverist 120 km kaugusel Whistleri suusakülas. Teekond pole justkui pikk, kuid maantee sinna on kaljune ja väga käänuline. Lisaks oli tollel päeval Briti Columbia maakonna kohale vajunud maailma kõige paksem udu. Vahepeal oli nähtavus alla 100 meetri. Lisaks juhtub teel aegajal ohtlikke varinguid, viimane oli olnud umbes kuu aega tagasi.
Umbes 20 minutit enne Whistlerisse jõudmist asub koht nimega Brew Creek Lodge. Seal hakkavad olümpia ajal elama eesti sportlased. Kuna sportlaskülas on kerge haigestuda ja viirusi saada, siis sinna neid panda ja selleks ongi üüritud luksuslik elamine paksus metsas asuvates palkmajades. Vaimustav koht! Väga mõnus, õdus ja hubane.
Lodge-ist kõigest 6-7 km edasi Whistleri poole keerab tee vasakule Callahan Valley-sse, kuhu on 2007-2008 rajatud Whistler Olympic Park murdmasuusaradade ja suusahüppemägedega. Tollel päeval olid kahjuks nii suusastaadion kui hüppemäed paksu uduvati sisse mähitud, nii et praktiline kasu meie jaoks oligi vaid see, et nägime kuidas sinna kohta saada. Nalja tegid suusaradade äärde pandud karuhoiatussildid. Tõenäoliselt olümpiaajaks pannakse vast mingid piirdeaiad, et karud suusatajaid sööma ei tuleks? :) Talvel muidugi karud magavad ka.
Suusaküla ise on üsna joviaalne, selline lõbus ja pisut lärmakas, aga kuidagi teistmoodi õhkkonnaga kui Alpides. Kohe sealt samast küla keskelt pääseb tõstukitega mägedesse ja radasid on piisavalt, et terve päeva ringi kihutada. Ma ei ole just suuremasi suusainimene, aga täitsa ägedad rajad tundusid olevat. Whistler on Vancouveri inimeste jaoks populaarne koht nädalavahetuse veetmiseks suvel kui talvel. Kui suusatada ei saa, käiakse palju matkamas ja nauditakse niisama looduses olemist. Sellise nädalavahetuse elamu on endale ehitanud ka Eesti aukonsul Harry Jaako, kes lahkesti endale külla kutsus. Elamine oli väga luksuslik, nagu sisustusajakirjast. Harry abikkasa Barbara oli küpsetanud muffineid ja isegi need oli asetatud lauale nii, et see oli justkui pilt klantskaanelt. Ma ei oskaks nii kodus järgi teha. Harry pakkus meile samuti igakülgset abi kõikidel teemadel, mis olümpiaturisti jaoks tarvilik ning koostasime nimekirja hotellidest ja kohtadest, mida veel vaatamas käia. See on tõeliselt tore, et Eesti süda niimoodi kaasa elab.
Tagasisõit pimedas oli kohati päris jube. Väsimus ja käänuline tee, aga Triin tegi imesid ja saime ilusti koju. Ajavahe tõttu tuli uni väga varakult ning õhtul me enam välja minna ei jaksanudki. Voodisse ja magama, isegi värsked muljeid jäid arvutisse kirja panemata.
Veel hotelle ja kohtumisi
Esmaspäevaga algas uus töönädal. Hommikul sõitsime autoga VANOC-i peakontorisse (kusagil suhteliselt linnast väljas, õnneks hakkas GPS tööle) kohtuma Colin Freemaniga, kes vastutab olümpiapiletite jagamise eest edasimüüjatele.
Kuna samma kanti jäi ka Eesti sponsorite jaoks kinni pandud hotell Sheraton Guilford (ligi 1h sõitu Vancouverist), siis ostsustasime ka sellele pilgu peale visata. Sheraton traditsiooniliselt on väga hea hotell, harjumatu vaid, et kõik sellised tuntud ketid kannavad Kanadas vaid 4*. Ja Guilford asukohana on ka paras pain, in the middle of nowhere. Pealelõunaks oli kavas veel üks kohtumine ühe partneriga, kes on spetsialiseerunud olümpiamängude ja suurte spordiürituste teenindamisele. Ann ja Adam viisid meid vaatama 5 hotelli: Blue Horizon, Howard Johnson, Ramada, Quality Inn at False Creeck ja 500Plaza. Peale kogu seda tralli olin ma ausalt öeldes päris väsinud.
Võtsime vaba õhtu söömiseks ja poes käimiseks. Söömise osas korraldasime tollel õhtul endale sushi festivali. Kuna eestlase jaoks tundub sushi Vancouveris ulmeliselt odav, sattusime hasarti ning tellisime 60 tükist koosneva komplekti, mis maksis umbes 300 krooni. Kui nüüd mõelda, et see on 150 krooni inimene ja et selvehallis müüdav päev otsa seinud umbes 10 tükiga komplekt maksab 99-120 krooni, siis me tegime enda arvates suurepärase diili. Viimaste tükkidega läks muidugi natuke raskeks ja lõpuks jätsimegi pisut järgi. Aga muidu oli kõik suurepärane.Maskotishoping ja ärasõit
Teisipäeva hommikul sundis Triin mind jälle tööasjadega tegelema. Käisime vaatamas veel paari hotelli ja võõrastemaja. Barclay House guest house oli selle reisi tõeline leid. Kui te kunagi iial plaanite Vancouverisse minna, siis ma soovitan seda majutuskohta väga soojalt. Kiviviske kaugusel Robbson Streetilt kus asuvad poed ja restoranid, on see eramajja ehitatud minihotell 6 sviidiga, üks ilusam kui teine. Selline unistustehotell suisa. Meie tuliseks kahjuks on nad olümpia ajaks muidugi juba välja müüdud.
Kuna turundusosakond palus meil kaasa tuua mõned maskotid ja pisut muud olümpiasümboolikaga ninni-nänni, siis suundusime edasi Bay kaubamajja, mis on ametlik olümpiaträäsa vahendaja. Kui esialgu arvasime, et mis seal ikka, mingi 15 minutiga ostame asjad ära, siis tegelikkuses kulus umbes poolteist tundi, sest nänniosakond oli väga suur ning lisaks oli parasjagu allahindlus – 40% kõikidelt kaupadelt. Kaasa said ostetud kolm maskotti – Sumi, Miga ja Squatchi, t-särgid ja rinnamärgid. Lihtsalt valimine ja kaubaga tutvumine võttis kaua aega.
Ja juba pidimegi minema hotellist välja kolima. Naljakas avastus oli see, et Hyatt hakkas jõulude puhul oma fuajeesse tohutusuurt piparkoogimaja ehitama. Ikka sellist, mille katusele pääsemiseks on redelit vaja. Kogu maja oli piparkoogi ja suhkruglasuuri lõhna täis!
Karl tuli meile hotelli järgi ja viis lennujaama. Ma ei väsi kordamast kui toredate ja armsate inimestega on tegemist ning mul oleks suur au neid taas kohata. Lennujaamas tegime veel ühe sushilaksu enne väljumist ja siis oligi aeg lennuki peale minna. Meie õnneks oli tagasilend kerge, kuna see sattus just sellesse aega, kui kõige suurem väsimus peal. Ma pean tunnistama, et ma magasin suhteliselt nagu nott, ärgates üles vaid tagapingil nuttaröökiva väikelapse kisa peale. Isegi lõbus stjuuard küsis, et kas meil on eelmisel õhtul suur pidu olnud, et niisugune uni peal on. Ta ei tahtnud uskuda, et see on ajavahega seotud aklimatiseerumisprobleem, aga no katsu sa napilt nelja päevaga ajavahega ära harjuda. Keeruline.
Jõulueelne Amsterdam lõhnab nagu kanep
Amsterdamis oli kahe lennu vahel 8 tundi ooteaega. Kuna ma varem ei ole oma jalgadel Amsterdamis käinud (ainult bussiga läbi sõitnud), siis otsustasime turvatsoonist välja tulla ning läksime linna peale. Ilus ja omanäoline linn, kindlasti väärt külastamist. Aga natuke ka veider. Selline räpane ja haisev ja imelik. Vabameelne? Ma ei ütleks, et mind tohutult tagasi tõmbaks, kuigi tegelikult väga vähe sai nähtud selle mõne tunniga. Võib-olla kunagi teine kord ja siis mulle hakkab meeldima.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg lennuks Tallinnasse, nii hea on alati koju jõuda. Ainult, et mida öösel ei tulnud, suurest väsimusest hoolimata, oli uni!
Pildid asuvad siin.
No comments:
Post a Comment