Jalutan mina eile peale tööd läbi Tallinna kaubamaja kosmeetikaosakonna. Ma hea meelega ostaks mõne kreemi (varsti saab kodus otsa) või vaataks mida muud põnevat kodukeemiat mul vaja on. On tipptund, rahvast sagib meeletult. Müüjaid on ka palju, iga riiuli kohta vähemalt üks. Ainult et, enamasti on nad kogunenud 2-3kesi ja on süvenenud vestlusesse. Või seisab müüja üksinda ja vaatab tühjal pilgul kaugusesse. Ei mingit naeratust, ei mingit tunnet, et läheks julgeks prouasid tülitada. Paras müügiinvaliidsus. Ja paras ostuinvaliidsus, sest ma tõesti ei lähe daame nende omavahelises kombekas arutelus segama. Lisaks näevad prouad nii peened ja sätitud välja, et ma tunnen ennast alati väga halvasti, kui mul ei ole tonn meiki peal või kui lõua peale on parasjagu külla tulnud mõni tore väike vistrik.
Pole siis ime, et ma ei saanud sealt kätekreemi ega ripsmetusshigi. Sest tegelikult polnud nei vaja, aga kui keegi oleks tekitanud ostuelamuse, siis ma oleksin ostnud ka. Vaegkaubanduse värk.
No comments:
Post a Comment