Tegemist on meie mõistes turismitaluga või farmiga, kus omanik on ehitanud elamise juurde mõned apartmendid, mida ta suvehooajal turistidele välja rendib. Kui päris oma villa/maja rentida, oled seal muidugi omaette, aga sellises segasumasuvilas võtad osa kogu farmi elust. Meie puhul tähendas see seda, et farmis elasid ja jalutasid ringi hulgaliselt koduloomi: nunnu paksuke siga, kitsejuustuhaisuga kitsed, jänesed, kaks kassi, koer ja terve kari kanu, kukki, hanesid ja muid linde.
Mis oli tegelikult väga mõnus ja tore, sest see tegi puhkuse kuidagi elavamaks ja põnevamaks. Lisaks sai ohtralt kärbseid tappa toas. Omanikud tegelesid päevad läbi kastmise ja viinamarjapuude kallal kõpitsemiga, vahel võis unnata traktor. Nii et ikka tõeline maaelu 100%.
Nagu ülemiselt pildilt näha, kuulus kompleksi ka parajalt suur ja mõnus jahutav bassein, mis oli palavatel päevadel ja soojadel õhtutel küll jumala õnnistuseks. Ei ole midagi mõnusamat, kui palava päikese käes jahedasse vette libiseda ja ujuda palju süda lustib. Kogu puhkuse jooksul lesisime tegelikult ainult poolteist päeva seal basseinikaldal päikesetoolidel, muidu sai ikka vaid lihtsalt ujumas käidud, aga päevitusturistile oleks see ka ideaalne paik. Peaasi, et kitsi ja jäneseid ei karda.
Igaljuhul oli selles villasolemisest päris palju kasu ka tööalaste teadmiste tarbeks. Et kuidas edaspidi ikka klientidele samalaadset puhkust soovitada.
Näiteks kohale jõudmine. Reeglina on need villad ikka kusagile mägede ja põldude vahele ära peidetud. Ja kuigi rendiga tuleb kaasa üsna põhjalik juhis kohale jõudmiseks, siis meie olime veel nutikamad ja otsisime oma paiga üles Google Maps-ist. Seejärel soovitas programm direktsioonid kohale jõudmiseks ning nendest juhindudes läks kõik peaaegu ludinal. Hea nipp ja lisaväärtus, mida reisikonsultant kliendile kaasa anda saab.
Teine asi oli toit. No muidugi ma teadsin, et toit tuleb ise muretseda, aga see ei tundunud eriti muret tekitav aspekt. Vähemalt seni, kuni sa oled kohale jõudnud ja hakkad vaatama, et oot, aga kust ma siis nüüd selle söögi saan. Häda on selles, et kui sa oled väikeses maakohas, siis laupäeva õhtul on kohalik kauplus juba suletud. Rääkimata pühapäevast, mil on ka enamus suuremaid supermercadosid suletud. Kuna villa rent käib alati laupäevast laupäevani, siis on see tegelikult päris oluline aspekt, eriti kui sa lähed näiteks lastega reisile. Pühapäeva õhtuks olime me päris meeleheitel juba ning ostsime Volterra suveniiripoest paki spagette no 5 ja kohapealse pestokastme. Mis seal salata, toit maitses suurepärane. Lisaks ostsime oma majaperenaiselt 1,5 liitrise pudeli nende oma oliiviõli, mis maitseb ja lõhnab jumalikult. Kui ipermarket COOP leitud, läheb edasi juba ludinal. Kaks kõige odavamat, imelihtsamat ja imemaitsvamat retsepti, mida villas kergelt valmistada, on sellised:
Mozarella salat
Kohalikke tomateid (1.45 eur kilo)
Mozarella juustu (1 pakk 61 senti)
Lõikad tomatid taldrikule viiludeks, lõikad mozzarella tükid peale, valad selle kõik üle kohaliku oliiviõliga, soola pipart ja valmis. SUPER DELICIOUS. Vahel olid variatsioonid, et lisasime ka mingit rohelist salatit (91 senti pakk) ja/või sõime seda kõike õlis immutatud saiaga.
Pasta
Any kind of pasta, spagettid, või meile väga meeldisid tortelloonid (täidetud makakad) (spagetid 70 senti pakk, täidetud pasta 3 eur pakk/kahele in)
Parajalt doseeritud pakkide sees erinevad pastakastmed, proovisime pestosid, seenekastmeid, tomatikastmeid ja kreekapähklikastet, mis oli vastik (2.50-3.50 eur)
Aga muidu - keedas makakad valmis (paki pealt vaata minutid, et üle ei keedaks!), kurnad sõelal ära (iga endast lugupidava majutusvarustuse juurde kuulub sõel), segad kohalikku õli hulka, et libedam oleks ja siis paned kasted. SUPER DELICIOUS.
Peale raputasime ka valmisjahvatatud parmesani.
Ma soovin, et ma oleks ka suurem veinijoodik, sest kui ma oleks, siis oleks seal saanud küll igasugu maitsvat kraami alla kulistada.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahtsin, et perega minnes oleks kasulik need toiduasjad võibolla pisut läbi mõelda. Muidu oli kõik superluks.
Lisaks pean ma siis veel muidugi kirjutama natuke autodest, sest Itaalia on ju Fiattide maa. Küll neid oli ikka palju seal, uusi ja vanasid 500-sid. Ja palun väga, see on siin minu tulevane auto oma nooruses, samamoodi helesinine. Uuemaid nägime ka igas värvitoonis ja mulle väga avaldas muljet tumesinine versioon, tõesti ilus pill.
Ja veel, ma ju juba algusest peale räägin, no fine, kui Fiat teile sobi, ma ostan siis Lancia Ypsilono. Ainuke häda on see, et Eestis keegi ei müü seda. Itaalias selle eest müüakse vägagi ja kõik kohad olid neid täis. Jällegi - väga tore ja sümpaatne linnaauto! Miks seda küll meie turul pole!
Veel võiks kirjutada nendest kohtadest, mida me külastasime - tohutult toredaid väikesi linnakesi ja ma pean piinlikkusega tunnistama, et mul on mõnede nimed juba meelest läinud. Aga loogika oli selline, et hakkasime oma villa ümbrusega peale ja kaks korda tegime sõidu natuke kaugemale - ükskord Pisa, Lucca ja mererand, teinekord Firenze. Samas, jällegi teadmiseks, need olid ikkagi üsna pikad väljasõidud, väsitavad ning pimedas kiirteele jäämine ei ole just elu kõige meeldivam olukord, kui sa 140 km/h rekkade rividest mööd akihutad. Kahest korrast täitsa piisas, rohkem ei oleks tahtnud mitte mingil tingimusel, nii et liiga suurt trajektoori endale Itaalia avastamiseks ka kindlasti planeerida ei soovita.
Suurim meile lähedal asuv linn oli Siena, umbes 30 km kaugusel. Sienas me käisime suisa 2 korda, see oli tõesti tore ja omamoodi maagiline paik. Mõnus oli kitsastel tänavatel ringi hulkuda, limpsida jäätist ja vahtida vanu majasid. Sienas on eriti võimas raekoda (pildil) ning väga uhke katedraal. Ja kui lõpuni aus olla, siis Sienast ostsin ma ka kolm paari kingi. Naiste värk.
Meie "kodulinn" ehk mõne km kaugusel asuv Rapolano Terme oli samuti tüüpiline omade seas. Suur nauding oli õhtul linna sõita, kui kohalikud oma urgudest välja tulid ja linna väljakul kokku said. Mängis muusika ja vähemalt kahel õhtul olime tunnistajaks naiste jalgpallivõistlustele. See on selline omalaadne fiiling, mida sõnades edasi anda on keeruline, aga millest on nauditav osaline olla. Viimasel reisiõhtul käisime söömas Rapolano Terme ülipeenes restoranis, mille hinnad olid samaväärsed suurlinna kiirtoidusööklaga. Lubasime endale kolme käigulise söömaaja ja see kõik oli superluks teenindusest toitudeni välja. Itaalia puhul on kindlasti oluline teada, et arvele lisandub alati teenustasu inimese kohta. Näiteks, kui te vaatate, et ohooo, söök maksab 10 eurot ja meil ongi just 20 eurot sularaha, siis arve tuleb tegelikult 23 või 25 olenevalt tasu suurusest, mis tavaliselt on 1.50 eur inimese kohta, kallimate skohtades 2.50. Lihtsalt, et te teaksite arvestadsa, kui teinekord vaja.
Kokkuvõttes, kui kellelegi villapuhkuse idee meeldima hakkas, siis ma olen 100% valmis nõustama ja jõustama. Ma arvan, et see on väga meeldiv viis lõõgastumiseks. Fakt on see, et sa pead armastama rahu ja maaelu, söögi tegemist ning ringi sõitmist. Need, kellele meeldivad kärarikkad ja elust keevad betoonkuurortid, jäägu ikka oma liistude juurde. Meie puhkus oli igaljuhul enamvähem ideaalne. Bella Toscana.
Minu fotokaga tehtud pilte saad vaadata siit.
Ja teisi siit.
No comments:
Post a Comment