4.6.08

Ei saa ma läbi Lapimaata

Keegi: "Õääää, sa lähed jälle Lapimaale, vä? Mis seal on mingi äge, vä?"
Annekreet: "Jah, maailma parim."

On jah, maailma parim. Kohe, kui ma Rovaniemi lennujaamast välja astusin, ma teadsin, et on maailma parim, sest õhk oli mõnusalt karge, taevas sini-sinine, päike pastis, puudel olid pisikesed ererohelised lehekesed ning Lapimaal oli just alanud suvi. Ja lisaks olid mu reisikaaslased (jällegi turismitegelased üle Euroopa) esimesest hetkest väga toredad.
1. päev
Lennujaamast sõitsime paar minutit bussiga järve äärde, et seal minna paadi peale, mis meid Vaattunkisse viiks.

Luxurious Vaattunki lodge-estate is located on the shores of a pristine stream. Vaattunki is the centre for activities, meetings, conferences and dinner groups. The surrounding nature and the Arctic Circle recreational area provide excellent settings for active outdoor experiences.

Kohale jõudsime täpselt õhtusöögi ajaks, mis serveeriti järve äärses lapi "kotas", kus valgust andsid vaid lugematud küünlad ja söök küpsetati valmis hoone keskel asuval tulekoldel. Minu arvates on soomlastel haruldane anne valmistada lihtsat ja ülimaitsvat toitu, lisades sellele natukene "elamust", nagu see sama pimedast kotas söömine. Õhtusöögilt oli umbes 500 m jalutuskäiku läbi metsa ning siis jõudsime oma ööbimispaika Vaattunki mökkidesse. Välismaalastele käis üle mõistuse see, et väljas nii valge on. Tõsi, kuna Rovaniemit läbi Põhja Polaarjoon, siis on ka seal suvel praktiliselt polaarpäev. Ei lähe pimedaks.

2. päev
Järgmisel hommikul suundusime metsamatkale. Tibas pisut vihma, aga meile kõigile anti kohalikud rohelised vihmajoped selga ja kummisaapad jalga. Matk kulges esialgu mööda laudteesid, mille koha pealt tuleb Soome Metsähallituselele (nagu meie RMK) küll au anda. Matkarajad on vaata, et paremini märgistatud, kui Tallinna liiklus.

Pärast sumpasime ka rabamaastikul, kus sai suhu noppida eelmise sügise jõhvikaid, mis olid lumes ja jääs talve edukalt üle elanud. Lõunasööki küpsetasime lõkkel selleks spetsiaalset ettenähtud kohas. Neid on Soome metsades jällegi päris palju. Väike varjualune ja lõkkeplats. Kusjuures, varjualuses on alati ruuduline vihik, kuhu lõkkeplatsi kasutaja kirja paneb, et ta seal käinud on. Niimoodi teab Metsähallitus arvet pidada, et kui populaarsed need kohad on ja kui tihti neid puhastamas/varustamas tuleb käia.

Päratslõunaks jõudsime Vaattunkisse tagasi ning ees ootas kosmeetiline protseduur põhjapõdra piimaga. Põhjapõdra piim on haruldane asi, mida on saada vaid piiratud kogustes. Esiteks on loomad ju metsikud, keegi ei käi neid iga päev laudas lüpsmas ning teiseks on põdralehmal piima ainult lühikest aega pärast poegimist. Piima on väga vähe ning see on ülitihke, isegi kreemjas, et pojale kõik vajalikud ained kätte anda. Ja siis on üks kohalik kosmeetik, kes on sellest toorainest kreeme seganud ning need ära patenteerinud. Protseduur iseenesest on ootamatult vahva. Söögisaalis on meile kõigile kaetud justkui laud, kus igale ühele on peegel, topsiku sees 2 kreemi, pintsel, põll, veekaus svammiga ja kummipael, millga juuksed näo eest ära panna. Isegi meestel on nalja nabani ja nad teevad meeleldi kogu ürituse kaasa.
Esiteks puhastatakse nägu kosmeetilise salvrätiga. Siis võtab igaüks pintli ja potsiku maskiga ning hakkab nägu sellega kokku pintseldama. Kui kõik on näost valged, pannakse peale lõdvestav saami rahvamuusika ning istume lõdvestunult silmad kinni nagu kukupaid. Sellele järgneb maski maha pesemine ja kreemitamine ning lõpetuseks on näonahad kõigil ilusasti klaarid.

Järgmiseks varaõhtuseks ürituseks on meil saun. Ja saun on hea. Käime venelannadega 2tundi järjest sauans ja ei taha mitte ära tulla, aga siis tuleb meeste kord peale.
Saun on tõesti superluks, vähemalt seal. Mingid sellised kribud korterisaunad mulle absoluutselt ei meeldi.

3. päev
Hommikul jätame Vaattunkiga hüvasti ja sõidame Rovaniemisse Arktikumi muuseumisse. Ja siis külastame jõuluvana tema Pajakülas. Ma olen seal käinud nüüd neli korda ja see viimane kord oli küll kõige viletsam seni. Ahhaa, muuseas, kas te teadsite, et Rovaniemi Ülikoolis on jõuluvanade eriala? Nii et mitte igaüks ei saa jõuluvanaks hakata. Seekord oli mingi suhteliselt noor jõuluvana, sest ma seisin ta selja taga ja tal oli noore inimese kael. Ja ta jutt ei olnud üldse sujuv ega kaasakiskuv. Ta ei pannud mind uskuma, et jõuluvana on olemas. Eelmised küll panid.

Jõuluvana juurest läksime edasi sellisesse kohta nagu restoran Santamus, mis on "restoran and a lot more". Santamusis on absoluutselt maagiline õhkkond. Vaatad väljast, mingi väike puust maja, aga sees oled nagu muinasjutumaailmas. Kogu valgus tuleb jällegi vaid küünaldest ja laternatest, aga silmad kohanevad hämarusega ruttu. Ja noh, kui aus olla, siis mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks, sest seda saab ainult ise tunda, milline Santamus on. Mina olin igaljuhul vaimustuses. Esiteks tehakse meile Santamusi warm-up. See tähendab seda, et külalised koorivad jalad paljaks ja need pannakse sooja mudasse ligunema. Kui sa hakkad juba kogu sellest muinasjutust peast soojaks minema mõnuledes, siis tuleb tüdruk ja peseb jalad puhtaks, kuivatab ära ja tõmbab sulle jalga lambavillased käsitsikootud sokid, mis tunduvad olevat pehmed nagu udusuled. Sokid saad koju kaasa ning ülejäänud aja võid ka restoranis nendega ringi käia.

Ja siis tuleb lõunasöök. Lihtne aga geniaalne. Nii maitsev, et me tahtsime taldrikud ka üle lakkuda. Täiesti amazing, mida üks interjöör teha suudab. Ja siis järgnesid veel umbes kümmekond üllatust, mis meid lihtsalt ahhetama panid, nii et kui ma seni arvasin, et Lapimaa on lahe, aga ma olen seal juba peaaegu kõike näinud, siis nüüd tuli arvamust muuta. Kes iganes kunagi Rovaniemisse läheb, siis ma soovitan kindlasti ka Santamusi restorani külastada. Külastus tuleb ette broneerida, sinna võetakse ainult gruppe, aga kõige väiksem gruopp algab kahest.
Ja kui me kunagi Kerttuga arvasime, et Lisebergi lõbustuspargi see gondlitega atraktsioon on romantiline koht abielu ettepaneku tegemiseks, siis armsad mehed, kui te kunagi vajate oma kallimale mingit totaalselt vapustavat kogemust, siis Santamus on see koht.

Ja pärats kõike seda, kuidas ma saan Lapimaad mitte armastada. Ma lähen sinna iga kell tagasi. Suvel, sügisel, talvel, kevadel. You name it.

Vaata pildialbumit SIIT

No comments: