Minu suur Ameerika seiklus.

Kuigi keegi oleks mulle 2 kuud tagasi öelnud, et ma sõidan jaanuaris puhkusele Kariibi mere saartele, ma poleks uskuma jäänud. Ma lihtsalt ei ole veel ennast Ameerikas (USA-st käib siis ikka jutt) ette kujutanud. Aga kui keset puhkuseplaane tuli Royal Caribbeanilt kinnitus, et kruiisi eest tuleks maksta ainult sadamamakse ning USA viisa saamine libises nagu iseenesest, ei olnud enam kahtlust – tuleb puhkus täis päikest.

Minu esimene Ameerika emotsioon peale 10 tunnist lendu ja oli hirm. Kõik on pisut hirmutav. Passikontroll (käed täiega higistasid, kui pidi sõrmejägi andma ja ma ei saanud üldse aru, miks aktsendiga piirivalvuri tädi mult vaikse häälega läbi oma putka küsis), siis taksovõtt (2 taksojuhti ja 1 klient karjusid vihaselt tükk aega ei tea mille peale), taksosõit ise (täielikus tundmatuses kohutavalt suures linnas), taksojuht ise (ma ei taha sellest rääkida), South Beach (kus on see luksuslik Art Deco district?), Collins Avenue (kuidagi kõdunenud ja kole), hotell Tudor („tahan koju!”, „miks me siia üldse tulime?”) ja ilm (kus mu suvi on?). Rand oli tühi, tänavad olid tühjad, ning kuulus South Beach meenutas kangesti hoopis hooajavälist Itaalia rannakuurortit – väljasurnud ja kõle.
Ok, hommikul läks juba paremaks. Päike tuli välja, inimesed tulid välja, palmide ja põõsaste vahel sidistasid varblaste asemel viirpapagoid ja olemine läks igatepidi helgemaks. Mul oli isegi hea meel, et me siia ikka tulime.

Kui South Beachi poolt sadamasse sõita, avaneb kaunis vaade kõikidele seal seisvatele kruiisilaevadele. Põnevus kasvab. Läbime terminalis kõik nõutavad protseduurid (ka. järjekordne sõrmejälgede andmine ning allkirja andmine, et mul ei ole ole olnud kolme nädala jooksul enne reisi linnugripi haigusnähte) ning astume laeva. Voyager of the Seas. Mulle meeldib hirmasti selle nime kõla – Vojjjaadzzjeeeer! Peale kõiki eelpool mainitud loksutusi on Royal Carribbeani üks esilaevu nagu puhas luksus. Teenindajad naeratavad (ma lugesin Lonely Planetist, et Miami Beachil on üks hullemaid teeninduskultuure maailmas ja see on üsna tõe lähedane), kaasreisijad naeratavad (kuigi see pidev hauaarjuutamine hakkas lõpuks pinda käima), kajut ei jää alla ühegi korraliku lukshotelli standardtoale, kuhu iganes sa laeval sammud sead, kogu aeg on põnev. Enamus inimesi, kellele ma mainisin enne ärasõitu, et kuhu ma lähen, muigasid irooniliselt ja soovisid edu pensionäride seltskonnas. Ma ei taha olla päris müüdipurustaja, sest loomulikult oli sellel reisil ka igast masti vanureid, aga samamoodi oli seal igas vanuses paare, perekondasid, sõpruskondasid, laps, noori, ameeriklasi, ladina-ameeriklasi, hispaanlasi, itaallasi, rootslasi, norrakaid, mõned soomlased, mõned venelased ja kõike muud. Mitte ühelgi hetkel, mitte üheski kohas ei tundnud, et oleks mõne rahvuse või mõne vanusegrupi poolt häiritud. Võiks isegi öelda, et pensionärid olid vapustavalt lõbusad ja kõbusad – ühel õhtul toimus meelelahutuslik seltskonna mäng „Love and Marriage”, kus osalistelt küsiti, where did you have sex last time, üks vanapaar punnis kangesti vastu ja ei tahtnud öelda, kuni lõpuks siis memm pahvatas, et „last night in the shower” ja kogu saal möirgas koos nendega naerda.
Laeva ennast ma ei hakka kirjeldama, seda saab igaüks, keda huvitab, internetist ise vaadata (http://www.royalcaribbean.com/findacruise/ships/class/ship/home.do;jsessionid=0000LKNn7eHWwe7Cm82md-LYaum:10ktdmkdk?br=R&shipClassCode=VY&shipCode=VY)
Niipalju võiks öelda, et seal oli olemas absoluutselt kõik mida vaja. Kes kardab igavust, see eksib – sa pead pingutama, et kõike teha jõuda, mida teha oleks. Kes kardab ahistust, et see on ju kõigest laev oma piirangutega, see eksib – juba ainuüksi see, et punktist A punkti B minna, võtab aega ja võhma ja pealehakkamist. Kes kardab merehaigust – see eksib, see laev on haruldaselt stabiilne, mõned üksikud korrad oli tunda, et jalgealune pind õõtsub, aga see oli sõna otseses mõttes köömes. Kes kardab, et pole piisavalt privaatsust, ma ei oskagi öelda – m olen ise ka suhteliselt privaatsust hindav inimene aga ei saaks öelda, et ma oleksin kuskil end ebamugavalt või rahvamassi poolt ahistatult tundnud. Seega, sellel laeval on KÕIK olemas.

Haiti, Labadee – minu paradiisirand. Kõige kõige kõige kõige ilusam rand, kus ma iial olen olnud. Imeilus. Üks minu lemmikutest sihtkohtadest sellel reisil. Kuulsin inimesi hiljem rääkivat,et nad ei tulnud isegi laevalt maha, sest Labadeel pole midagi teha, et nad päevitavad pigem laevatekil ning suplevad basseinis. Ok, võibolla tõesti, kui sa iga päev saaksid sellises paradiisis käia. Ok, seal ei ole tõesti midagi muud peale randade ja suveniirituru. Aga milline rand! Milline loodus! Ainus koht, kus me ei ostnud juurde ühtegi ekskursiooni ning sellest polnud ka midagi hullu. Ma arvan, et me leidsime Labadee kõige ilusama ranna – Hideaway Beach-i. See oli kenast nurga taga ning pisut kaugemal kui teised rannad. Vähem rahvast, võrkkiiged, palmisalu, mis andis kuumutava päikese eest varju, kristallsalge vesi ning vapustav vaade lahele ning meie oma laevale. Pikutad oma rannatoolis, paned silmad kinni ning tunned, kuidas elu on ilus. Ok, ma pole suurem asi, silmad kinni pikutaja, seega ma neelasin raamatuid alla. Kokku 4 tükki vist kogu reisi jooksul, head kerget meelelahutuskirjandust. Ja siis ma ujusin. Väga, väga palju. Me laenutasime vahtkummist madratsid (floating matrassees) ja hulpisime vees madratsiga ja ilma madratsita, vesi paistis läbi, päike praadis ja soe tuuleke sahistas. Ja kui enam ei viicinud päevitada ja ujuda, siis panime riidesse ning tukastasime palmi külge seotud võrkkiiges. Sellepärast ongi Haiti minu paradiisisaar. Tõeline paradiis.
Üks hea asi veel Labadee kohta – see osa saarest on kohalikele elanikele täielikult suletud, sisse pääsevad lubade alusel vaid need, kes seal töötavad. See tähendab, et seal on äärmiselt turvaline. Sa võid jätta kogu oma varanduse kenasti rannatooli juurde ning minna ise ujuma, keegi kahtlane ei hängi ringi ja ei varitse raha ning dokumentide järele.

Jamaika, Ocos Rios. Ilmselt oli Jamaika see koht, millelt ma kõige rohkem ootasin. Ja seega ka kõige rohkem pettusin. Ochos Rios kui linn või asula ei ole midagi vaatamisväärset. Seal on 2 suuremat kaubanduskeskust (poekestekogumit), mis on põhiliselt pühendunud kalliskivide, väärisehete tax freele müümisele. Allahindlused on meeletud, ameeriklasetele vähemalt. Mina isiklikult ei tunne väga loksutatult kui 2500 dollariline käekett, mida ma juhuslikult julgesin pikemalt vaatama jääda, allahinnati 2100 peale. Isegi mu sülearvuti ei maksnud nii palju. Ning linnas endas pole peale teemantipoodide midagi vaadata. Kunagi tulevikus minejatele soovitaks kindlasti ka broneerida ekskursioon juba laevalt või võtta õnge mõni kohalik taksojuht, kes teiega saarel tiiru teeb ja ajaloost ja eluolust juurde jahvatab. Tegelikult võtab õnge muidugi taksojuht, mitte teie, sest maale astudes tulebki esimesena läbida üsnagi pealetükkivate „piraat”taksojuhtide kadalipp. Jamaikal panin tähele sellist kummalist asja, et kõik „vastutusrikkad” töökohad olid naiste kanda. Naised olid piirivalvurid, poemüüjad, ekskursioonijuhid jne, nad olid tõsiste nägudega ning tegid oma tööd kindlameelselt ning üsna karmilt isegi, ma ütleks. Mehed, seal kõrval, olid taksojuhid, baarmenid ja muidu luuletajad. Te oleks pidanud neid nägemad – koguaeg oli chill – muusika, kanep, puusanõksud jne, selline üldine hõljuv olek, mis jättis mulje, et just täpselt selle sama asja pärast teevadki kõike muid töid naised.
Mulle ei meeldinud Jamika. Mitte ainult sellepärast, et ilm oli kehv ning mehed tüütult pealetükkivad, vaid seal oli kuidagi räpane, kuidagi kasimatu, kuidagi ilmetu. Minu ettekujutuste Jamaikal on suur pikk liivarand, palmid ja regge-muusika, aga seal oli ainult paras geto ning muusika. Jamaikale broneerisin oma unistuse ekskursiooni – rannas ja meres ratsutamine. Minu ettekujutustes pidi see jällegi midagi erilist olema. Kindlasti valge hobune, kellega reggerütmis mööda liivaranda traavida. Ma saan aru, et hobused on igal pool erinevad, kuid Chukka Cove hobusekasvanduse loomad olid kuidagi kidurad ja väikesed ja ära ruunatud.. Ma saan jällegi aru, et see on normaalne, aga ikkagi. Ekskursioonil oli ainult 6 inimest kokku, koos meiega. Lisaks ekskursioonijuht (naine, väga tõsine ja karm) ning ekskursioonitola (mees, kes lihtsalt ratsutas kaasa ja ajas juttu ja laulis ja ei teinud muud midagi). Sadula tüüp oli English saddle, mis peaks olema meile igati harjumuspärabe, aga ei olnud. Minu arust nad panid selle kuidagi valesse kohta hobusele, nagu kaela peale. Või oli lihtsalt hobune väike ja tundus nagu istuks kaela peal. Jaluseid olid nagu olid, neid ei pannud keegi õigeks. Ma ei sa aru miks, mul oli üsna keeruline tasakaalu hoida liiga pikkade jalustega. Hobune oli kuidagi kidur, ma juba ütlesin. Tavaliselt on mul sadulas jalad ikka rohkem harkis, seekord mitte. Ning ohjasid polnud väga vajagi, sest suksud sörkisid nagunii harjumuspäraselt üksteise sabas ning ei allunud mingile juhtimisele, mis mulle ka eriti ei meeldi. Retk algas mööda tühermaad, ma ootasin koguaeg, et millal nüüd, millal me jõuame sinna minu unistusteranda. Lõpuks jõudsime. Randa lihtsalt, mitte unistusteranda. Paarisajameetrilisele kiviklibusele kaardus rannaribale, mis võinuks pretendeerida ka prügimäe nimetusele – kole ja prahti täis. Seal samas ranna kohal oli baas, kus sõitjad saadeti baari ning hobustelt võeti sadulad maha. Peale pisukest pausi kästi meil riided maha võtta nning selga panna sellised päästevööd, millega basseinis tehakse süvavee-aeroobikat. Ning siis saduldamate hobuste selga ja vette. Ok, ma ei vaidle, see oli selle ekskursiooni parim osa. Milline kogemus! Hobused sumasid sügavasse vette. Sumasid=galopeerisid. Olete kunagi hobusega vees galopeerinud? See on täiesti vau effekt. Ma kiljusin ja kilkasin nagu väike plika. Ning siis veel sügavamale. Nad ujuvad! Uskumatu, aga nad ujuvad! Ning millise kiirusega! Nagu jookseksid! Väga väga väga lahe. Ma oleks tahtnud veel ja veel seda teha, aga lõpuks aeti meid välja, riidesse ning saduldatud hobustega mööda tühermaad tagasi alguspunkti. Nii et hoolimata unistuste mitte täitumisest oli see täiesti ainulaadne kogemus.

Georgetown, Grand Cayman. Kuidas see õige termin nüüd ongi, et nad on Briti impeeriumi asumaa? Kuningas George V oli see, kes kunagi andis Caymani saartele „eluaegse maksuvabaduse”, seega on Cayman pankadeparadiis. Georgetownis domineerivad valged inimesed. Kui eelmised kaks sihtkohta olid ikkagi neegrite maad (ja ma mõtlen seda siin täiesti normaalselt selle sõna eesti keelse tähendusega), siis Georgetown oli täis soojale maale õnne otsima tulnud inglasi. Linn ise, või vähemalt see osa, mida kruiisiturist lähima kilomeetri raadiuses näeb pole jälle midagi muud kui juveeli ja suveniirikaupluste lõputu jada. Sellepärast soovitaks kindlasti ka siin endale ekskursioonid ette broneerida. Meie käisime „allveelaevaga” Nautilus veealust elu nautimas ning liblikafarmis. Laevasõit oli vapustav. Seal samas linnaaluses lahes paistis vesi läbi nagu klaas ning avanes vapustav vaade mereelule. Esiteks sõitsime üle kahe laevavraki, mis oli ka fantastiline vaatepilt, siis vahepeal mööda valget merepõhja kuni suurte korallrahudeni. Kalad – suured, väikesed, värvilised, mittevärvilised. Minu jaoks oli kõige imeilisem vaatepilt merikilpkonn, kes meie möödudes ujus just pinna poole õhku võtma, see oli fantast ilus! Siis sukeldus üks laevapoiss vette, saiatükk käes ning kalad tulid ta ümber nagu tuviparv Trafalgaril. Ning samal ajal räägiti meile koguaeg, mis kalad need on ja mismoodi nad elavad. Kõige veidram ja meeldejäävam oli minu jaoks papagoikala (parrot fish), kes värvide poolest tõepoolest papagoid meenutas. Nimelt väitis meie giid, et Caymani saarte rannaliiv (ja merepõhi) on lumivalged just nimelt tänu papagoikalale. Papagoi kalad söövad seal kasvavat koralli ning välja „kakades” tulevadki sellest korallist ilusad väikesed valged liivaterakesed. Nii et kui te pärast meie valgel liivarannal kõnnite, manitses giid, meenutage, et see on kõigest papagoikala kaka. Ma olen nii blond, et ma ei suuda otsustada, kas ma pidin seda uskuma jääma, või see oli hea nali lollide turistide peal. Teine asi, mis iid papagoikalast rääksi oli, see, et need kalad on võimelised sugu vahetama. Et kui parves on ühest või teisest sugupoolest puudus, siis vupsti, transformeeruvad osad kalad ümber. Ja et neil jääb sellest mingi jälg, mille järgi teadlased on saanud seda protsessi niimoodi uurida. Võta sa kinni!
Liblikafarm oli ka imeilus ja väga huvitav. Kuidas liblikad sünivad, tekivad ja elavad. Loomulikult ei jõua ma seda ümber rääkida, aga väga väga põnev oli. Ning liblikad meenutasid natukene jamaikalasi. Et isased liblikad ei tee muud, kui hängivad ringi, joovad nektarit (mis on nagu alkohol) ja on purjus ning emased liblikad peavad kõik raske töö ise ära tegema. Et vahel neil on isegi raske leida kaine peaga isast, kellega paarituda. Ja seal farmis olid ka välja pandud sellised liblikate „baarid” – roiskuvate puuviljade ja suhkruga, kus siis isaliblikad lällamas käisid. Kõlab humoorikalt, eks?
Pärast liblikaid kolasime veel mööda turisitpoode, jälle põhiliselt ainult väärisehted ja suveniirid. Oleks rohkem aea olnud, oleks võinud randa minna.

Mehhiko, Cozumel – minu teine lemmiksihtkoht sellel reisil. Mitmel põhjusel lemmik. Seal oli väga väga ilus. Ja seal oli valge inimese tunne. Selles mõttes, et see Mehhiko on segu ladina ja indiaani kultuurist ning seal on selline euroopalik tsiviliseerituse hõng. Cozumeli kohta ma ütleks isegi, et see on ilus linn. Kauni vaatega rannabulevar, normaalsed taksod, normaased suveniiripoed (sellised, et isegi naudud nendes käimist), linn on puhas, kaunis, kena, kuidai mõnus, helge.
Cozumelis käisime delfiinidega ujumas. Mille kohta võiks ka piriseda, et võinuks kauem kesta, aga eks ta ju üks turistilõks kõik ole. Vahva oli. See oli üks suur looduspark (nimi ei tule kohe meelde), millest delfiinid olid vaid üks osa. Delfiinibassein oli ehitatud merre ning piiratud tarandikuga, aga vähemalt polnud kinnine tehisbassein. Delfiini nahk on nagu ... midagi pehme ja kummise vahepealset, väga eriline. Musi sai teha delfiiniga. Ning süles hoida, ning delfiini naba peal ujuda. Ma mõtlesin, et ujutakse nii, et hoitakse seljauimest kinni, aga seal viskas delfiin end selili ja tegi sinuga nabatansu. Delfiini kõhu peal ujusid. Vahva! Muidugi rohkem oleks kõike tahtnud teha. Rohkem möllata, rohkem ujuda, aga ikka oli vahava. Edasi tuli raha välja käimise osa, kuna ise ju pilte teha ei saanud, siis olid pidevalt ümber fotograafid ja kaameramehed, kes pilti tegid. Merest väljas, viidigi meid kõigepealt „kinosaali”, kus kohe peagi jooksis ekraanil film just meie äsjatehtud trikkidest. Seda sai siis osta 35 dollari eest. Ning seejärel said valmis ka pildid. Pildid olid vahavd ja need said ka kalli raha eest kaasa ostetud. Ega ju igapäev delfiinidega ikkagi ei uju. Video jäi lunastamata, sest kes see ikka viicib seda passida, hea kui paar korda vaatad ning võõrastele on nagunii igav. Nagu enne mainisin, oi tegelt tegemist suure looduspargiga, kus lisaks delfiinidele oli botaanikaaed, ilus rand ning arheoloogia osa. Jalutasimegi pargis ringi, nautisime ilusat loodust ning arheoloogia osas indiaanlaste eluasemeid ja pühakukujusid. Põnev ja huvitav!
Cozumeli puhul peab veel rääkima orkaanidest. Eks kõik need elavad aeg ajalt orkaane üle, kuid Cozumelis oli see kõige vihasemalt ja kõige valusamalt näha. See oli hurricane Wilma kolm aastat tagasi. Enamus maju on taastatud, kuid on näha ka neid, kuhu elanikud pole naasnud ning see vaatepilt on õudne. Metsad on hävitatud. Seda vaatepilti ei saagi kirjeldada, metsa asemel on hall, kuivanud räsu. See on omamoodi müstiline ka, kui mõelda, milliseid ellujäämiskursusi saare elanikud võivad olla läbi teinud. Ning linn mulle meeldis, nagu ma juba ütlesin. Armas. Sõbralik.

Peale Cozumeli tuleb üks merepäev ning 7. hommikul maabubki laev tagasi Miamisse. Väljasaamisega läheb aega, see käib sektorite kaupa. Laevalael aega parajaks tehes on näha, kuidas hommikune Miami upud udusse. Ma pole sellist udu varem näinud! Udu, mis tuleb nagu sein! Ok, ma olen näinud udu rabas ja põllu peal, aga niimoodi linna peale vajuvat. Nagu Tjorveni raamatus, mäletate, kui Soolavaresele udu tuli ning Teddy ja Freddy poistega usuvangi jäid? Mul oli täpselt selline tunne! Mitte kui midagi ei olnud näha!

Kiirelt veel Miamist. Meil oli tegelikult harukordne au, viibida South Beachil ameerika „mitteametliku püha” SuperBowli finaalia ajal. Tegemist on siis usa klubijalgpalli liigaga (see on see teine jalgpall, kus jalgadel ja pallil ei ole minu arvates midagi ühist) ning terve riik on kui arust ära. Finaalis olid Chicago Bears ja Indianapolis Colts. Ma tean seda kõike alles nüüd, varem ja ka sinna jõudes polnud halli ainugi, kes või mis mängivad või mis värk see SuperBowl üldse on (Eestis olles ma mõtlesin ausõna, et tegemist on mingi suure bowlingu võistlusega :P). Esimesel õhtul oli mängueelne pidu. Vau. Vau. Vau. See oli elamus. Ma pole sellist asja varem näinud. Natuke nagu filmis. Sinna samasse South Beachile ja Collins Avenuele tulid kokku kõik endast midagi arvavad ameeriklased. Esiteks tõsimeelsed fännid, teiseks tõsimeelsed wannabeed, kolmandaks tõsimeelsed staarid (aga seda ma lugesin alles ülejärgmisel päeval kohalikust kõmumeedisast, kes kuulsused kõik seal lõbutsesid, omasilmaga ei näinud ühtegi) ning sinna sekka käputäis eksinud turiste (nagu meie). Oli alles vaatepilt! Oli alles näitus! Autonäitus! Ma pole elu sees näinud korraga nii palju limusiine, hummereid, hummer-limusiine, monstrumeid, minstrum-limusiine ja mida kõive veel-limusiine. Käisin ringi, suu imestusest lahti. See oli ikka lausa vapustav. Siis, millised inimesed!!!! Ma mõtlen, et nad olid wannabeed või selline poolilm, sellised rikkad ja edevad või tahavad olla rikkad ja edevad. Millised kostüümid! Millised naised! MTV pealt ma satun aeg ajalt vaatama ühte saadet „Dismissal”, kus alati kui on neegritüdrukud, siis nad on kanesti kombekad ja ei taha esimesel kohtumisel musi teha ega midagi. South Beachi mulatitarid ja muidu tumedad olid tagasihoidlikusest ja kombekusest kaugel. Lihtsalt VAU, kuidas naised olid end vaatamiseks välja pannud! Riided, mida polnud nagu ollagi. Tissid, mis tahtsid dekolteest väljuda, pepud, mis ei mahtunud pükstesse (need olid nii väikesed). Ja see, kuidas mehed käisid ringi ja õgisid silmadega neid. Kirjeldamatu. Kujutlematu. Meie ööklubide seksikad beibed oleks seal kõrval nagu kamp lasteaialapsi. Ja mehed ise. Vau. Ma arvan, et keskmine särgi suurus neegritel oli seal XXXL. Ja kuldketi jämedus oli vähemalt 3 cm. Ja tossud olid ilmtingimata valget. Ja kehakeel! Koguaeg tuli munanditest kinni hoida ja yo yo teha. Ma ütlen, see oli alles vaatepilt. Pidu kestis hommikutundideni, vahepeal lasti ilutulestikku. Kõik kostis meile imehästi tuppa, aga väsimus ajendas ka müra sees magama. Ma juba hakkasin kahtlema, et kõik miamilased ongi sellised. Järgmisel päeval sõitsime bussiga ja nägime ikka tavalisi „vaeseid” inimesi ka. Järgmisel õhtul oligi siis võistlus ise. Colts võitis. Niikaua kui mäng kestis, oli väljas vaikne. Ja siis läks lahti. Aga ma ei nurise. Põnev oli. Äärmiselt huvitav ja elamusriaks.
Kolmandal Miami päeval panime oma asjad kokku ning alustasime pikka ja väsitavat tagasiteed. Vahva puhkus oli. Põnev, erutav, mitmekesine, varieeruv jne. Aha nüüd tahaks veel natuke puhta ka!