Ma peaaegu nikastsin ennast ära täna.
Ja see kõlab pisut virisemisena, sest teised veel jätkasid, kui mina kella kuue ajal tulema tulin.
Kõige hullemat valu teeb parema käe ranne - piimapaki või raamatu käes hoidmine on täiesti välistatud.
Ühesõnaga, isa tõi eile Lotale tõstuki, et vahtrapuudele iluravi teha ning mändidel kuivand oksi maha saagida. Ning kõik ülejäänud pidid kogu selle oksamajandusega tegelema. Ja tegemist oli meeletult. Ma ei ole vist elu sees nii palju puuoksi murdnud, kui tänase päevaga. Kuna põletamiseks on meil aias selline tünn või katel, siis tulid kõik vahtraoksad lehtedest paljaks kiskuda ja ühte hunnikusse panna ning oksaraod teise hunnikusse panna. Ja neid siis vaheldumisi põletati. Natuke nagu selle trenazööri efekt, et painutad, kuidas jõuad, ainult et puuoks läheb lõpuks krõpsti katki. Selle painutamise tulemusena ma ilmselt praeguseks randmeinvaliid olengi. Ja ei taha teada, mis kohad kõik homme veel valusad saavad olema.
Ma ei teagi nüüd, kui kaugele nad veel õhtul kõige sellega jõudsid, võibolla läheb homme peale tööd kogu trall edasi. Viuhhhhh.
No comments:
Post a Comment