Restoranipäev

Nagu ma just täna tõestasin, ei ole raske ühe päeva jooksul umbes 2500 krooni eest restoranis söömas käia. Ok-ok, ma ei söönud muidugi üksi, vaid võõrustasin ka külalisi. Aga et tegemist oli huvitavate kogemustega, panen kirja.

Lõunasöök Savoys

Plaanisin Inkeri viia kergele lõunasöögile kontori kõrval asuvasse Savoy hotelli restorani l'Arancia. Minu ebameeldivaks üllatuseks oli restoan kell pool kaksteist veel suletud ning seetõttu soovitati meil minna hoopis samas hotellis asuvasse Savoy baari. Tegemist on interjöörilt väga hubase kohaga. Kahjuks ei saa sama öelda baari toidumenüü kohta. Olen seal eelnevalt kahel korral käinud ning piiratud toiduvalik on praktiliselt läbiproovitud/päheõpitud.
Eelroaks: küpsetatud mozarella ja kapparipestoga täidetud väikesed paprikad - proovitud valik, mulle väga maitseb, teistele väga ei maitsenud. Küpsetatud mozarella ei ole ilmselt igaühele maitsekohane. Tundub selline pisut kummine, kuid siiski hõrk.
Pearoaks: (parema puudumisel) Sushi Nigri, lõhe sushi, tuna sushi - kalad olid väga maitsvad, aga just kui oli kasutatud vale riisi, sest see ei püsinud üldse koos ning sushi lagunes juba eos pulkade vahel tükkideks, seepärast oli söömine paras mäkerdamine.
Interjöör - 5
Toit - 4
Teenindus - 4
Miinuspunkti saavad baaris lubatud suitsetajad.
Plusspunktid väga heade jookide eest. Proovisin ära seni parima smootie (eesti keeles muhedik).

Õhtusöök Toscanas

Saksa tüdrukud oli lihtsalt plaanis õhtustama viia, kindel restoraniplaan esialgu puudus.
Meenus eelmise nädala EE-st loetud arvustus restoranile Toscana. Et ma polnud varem sellest kohast midagi kuulnud, siis lõpuks maabusimegi Vene tänaval asuvasse Itaalia hit-maakonna nime kandvasse toitlustusasutusse. Interjöör on lihtne ja itaaliapärane, aga samas üpris silmapaistmatu. Kui võrrelda teda sama firma teise restorani da Vinciga, siis viimane on kindlasti modernsem ja esimene rohkem traditsionaalsele rõhuv.
Menüü tundub esialgu paljulubav, et lõppeks siiski kuidagi üksluine. Tavaliselt mul tekib harva meelisroogade valimisega probleeme, kuid siin mõtlen omajagu.
Eelroaks: (kogu laudkonnale) Toskaana-pärased brusccettad ja Toskaana singi ja juustuvalik, lisaks tuuakse maja poolt valik "kõrsikuid ja kuivikuid". Bruscetta on maitsev ja mahlane, kuid mitte selline, et ma sellepärast sinna veelkord tuleks. Singivaliku seas laiutab 1 viilakas kolme erinevat sorti vorsti ning üks tilluke Parma singist konstrueeritud roos. Juustusorte on samuti 4, igast ühest slice. Koos kõrsikutega moodustavad maitsva suupiste, aga taas ei midagi kordumatut. Eelroogade valikust ei jäänud meelde ka midagi muud enneolematut.
Pearoaks: piirdume pastaroogadega, secondi piattit ei soovi keegi tellida, ühtlasi ma pean mainima, et pakutud valikust ei jäänud kõlama ka midagi sellist, mida oleks tahtnud meeletult proovida. Kuna ma armastan puravikke ja risottot, tellisingi risotto funghi porccini hanelihaga. Muuseas, panin tähele, et päris paljdes roogades oli kasutatud haneliha. Ma ei tea, miks sinna haneliha juurde pannakse. See ei andnud mingit olulist maitseelamust juurde, pigem vastupidi.
Külalised tellisid veel gnocchisid, mis olevat olnud ülimaitsvad ning trühvli ravioole ja kõik tõepoolest oli äärmiselt hea ja meeldiv, aga ma ei usu, et järgmiselgi korral sinna veel minna viitsiksin. Pakutud toit ei jätnud mingit erilist muljet ning menüüst ei jäänud midagi meelde, millepärast tagasi minna. Kuna ka desserdimenüü oli väga piiratud, lahkusime.
Interjöör - 4-
Toit - 3+
Teenindus - 3
(PS. See on harukordne, et Itaalia restoan minus selliseid tundeid tekitab)

Magustoit Chocolateries

Ühesõnaga, nagu ma juba ütlesin, jäi itaaliapärasest magustoidumenüüst meile puudu ja seepärast viisime külalised kohe ümber nurga asuvasse shokolaadihoovi ehk Chocolaterie kohvikusse. Selle kohta saab enamasti ainult kiitvaid sõnu öelda. Kui sa oled ikka turist, siis on sinna tahahoovi päris keeruline sattuda. Seal on väga mõnus välikohvik avatud ning siseruum loomulikult oma vanas headuses. Kohviku interjööri juurde kuulub ka omaniku Labradori retriiver Barry, kes külalistega sõprust soetamas käib ning hea meelega laualt vahukoort limpsata tahaks. Barry on äärmiselt armastuväärne loom.
Magustoidu valikusse kuuluvad kakaojook (mida eestlased endiselt kangekaelseslt kuumaks shokolaadiks nimetavad, ma ei saa aru miks), shokolaadi-mango-kirsikook Katale ja valik trühvleid meile teistele. Minu valitud trühvel maitseb imehea. Nadja proovib Chilli trühvlit, mis on kaetud granaatõuna seemnetega ning lubab selle maiuse pärast veelkord Eestisse tulla.
Vot seal istudes võib mõelda küll - La Bella Vita! Või siis kui päris täpne olla - La Dolce Vita!
Interjöör - 5+
Toit - 5
Teenindus - 4-

Järgmiste toidukordadeni!