Tobe lugu küll, aga ma peaaegu minestasin täna.
Kui ekspressbuss, mis oli paksult rahvast täis, seisis üle poole tunni ummikus ilma, et ole kordagi avanud ust või akent (vabandust, meie bussides ei saagi aknaid avada). Esimene inimene minestas pisut enne Kalevi peatust. Ma mõtlesin siis veel, et minuga on kõik ok. Aga kui õhku jäi järjest vähemaks ja vähemaks, kott muutus järjest raskemaks, külm higi tuli seljale ja näole, kõrvad hakkasid undama ja pilt virvendas. Ma püüdsin lugeda sekundeid, et buss jõuaks järgmisesse peatusesse (ekspress ei tee neid eriti tihedalt) ning kui Valdekus uksed avati, siis ma lihtsalt refleksist astusin välja. Väga vastik oli ja raske hingata. Koju jõudsin, siis nägu oli ikka veel kaame. Ma ei viici siinkohal isegi viriseda, et bussidel võiksid olla ikkagi avatavad aknad. Tundub, et lihtsam on lihtsalt pikemalt tööl passida ja minna koju siis, kui hullem laine on juba möödas. Sick.
No comments:
Post a Comment