K U M U

Käisin täna Eesti uues kunstimuuseumis Kadrioru nõlval.
Väga huvitav ja rikastav kogemus.
See on tore, et Eesti Kunstimuuseumi varad on saanud väärilised näitusepinnad ning et paljud teosed, mis ruumipuuduse tõttu seni hoidlates "tolmu kogusid", on nüüd püsiekspositsioonis oma koha leidnud. Ma tahaksin nüüd olla keskkooli õpilane, kes kunstiajaloo tunniks näituse retsensiooni kirjutab ja jalutada mööda saale märkmik käes, aga kahjuks ma seda ei teinud ja seetõttu ei saa ma pakkuda adekvaatset ülevaadet teoste ja kunstnike kohta. Nii et siis Kumust üldiselt.
Meie lähenesime kolossile Kadrioru poole pealt, mis iseenesest on juba meeldiv jalutuskäik. Mõnes mõttes ma tahaksin küsida, et miks ei arvestatud Kumu ehituse puhul veelgi suuremate näitusepindadega ja toodud Kadrioru lossist ära ka väliskunstimuuseum, et kogu kunst ühes kohas oleks. Aga ilmselt oleks lossi mingi teise funktsiooniga raske õigustada ja kindlasti on see põhjendatud kaalutus muuseumid eraldi hoida.
Ja kui nii võtta, siis võiks Kadriorust üldse teha muuseumi- või kunstiküla. Juba praegu on seal lisaks nimetatud kahele Peetri majamuuseum, Mikkeli muuseum ja veel mitmed galeriid ja majamuuseumid, nii et miks mitte püüda luua Kadrioru kultuurilinnak! :) Selleks sobiksid need vanad uhket puitvillad Kadrioru slummis ju imehästi.
Kumu meenutab mulle millegipärast Rahvusraamatukogu. Materjalikäsitluse ja arhitektuurilaadi poolest. Ehkki RRK valmis enam kui 10 aastat taasi (1993 täpsemalt), tehti seda samasuguse hurraa ja rahvustundega nagu Kumugi. Loomulikult on Kumu absoluutselt modernsem ja nende põhiplaane ei anna võrrelda, aga mingi sarnane joon neid läbib.
Millal ta nüüd rahvale avatigi? Kuu aja eest?
(Naljakas tundus ka see, kuidas ma kunagi sealt ehituselt mööda ENTK-sse tööle käisin. Siis tundus muidugi, et see ei saa iialgi valmis. Aga võta näpust)
Ühesõnaga, paljud asjad on veel pisut toored ja sisse töötamata. Ma ei saa näiteks piletisüsteemist aru. Lilla kleepekas pandi rinda, aga ma ei täheldanud, et seda kuskil oleks kontrollitud.
Teine miinus oli märgisüsteem. Veider, et eestlased, vanad semiootikud, ei suuda luua endale loogilisi märgisüsteeme - ei liiklusesse ega ka antud juhul kunstimuuseumisse. Ma oleksin tahtnud rohkem juhatavaid viitasid, sest praegu sai tänu nende puudumisele alustatud pisut vales järjekorras. Vahepeal kadus küll ka järg ära, et millisesse saali edasi minema peaks.
Aga muidu on ekspositsioon ehitatud üles meeldivalt loogiliselt ajastute vaimus. Minu jaoks positiivne üllatus oli ka kõvasti täiendatud baltisaksa kunstivaramu väljapanek, mille hunnitud Eestimaa maastike vaated ja pildid talupoegadest on maiuspala igale kultuurajaloolasele. Sa lihtsalt vaatad neid ja ajalugu jookseb silme eest läbi. Modernsema kunstiga on mul isegi raskem suhestuda, sest selle vaatamine on hoopis teistest aspektidest. Nõukogude perioodi saalis ajas natuke icitama üks maal, mille koht giid ütles, et seal peal on "ajatute nägudega lehmad". Need, kes kunagi vaatama satuvad, saavad ehk aru! :)
Kui veel märkide juurde korraks tagasi tulla, siis minu arvates oli kohati halvasti korraldatud ka teoste allkirjastamine. See on küll ka ilmselt näituse kujundaja poliitika, et skulptuuridele ei panda tahvlikesi mitte aluste külge, vaid kuskile maalide vahele seina peale. Üsna raske oli niimoodi vahepeal teoseid jälgida. Võib ka öelda, et pärast esimest pooltteist tundi hakkas pea juba ringi käima. Sellepärast tuleks muuseumikülastust planeerida ilmselt kas kahes osas või vahepealse puhkepausiga restoranis.
Püsiväljapanekule lisaks on siis muuseumis veel ka ajutised näitused ülemise korruse galeriides ja suures saalis. Praegu ei mäleta täpselt, kuidas on hetkenäituse pealkiri, aga tegemist on vast viimase 5 aasta moodsate kunstiteostega, mille kohta käib hästi see kellegi kunagi öeldud lause, et "kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha". :) aga tegemist oli väga hea selektsiooniga kõikvõimalikest installatsioonidest ja häpeninest, nii et pole midagi nuriseda.
Väga positiivse üllatuse pakkus ka muuseumi suveniiripood, kus lai valik kumulikke tooteid (suveniirkotid, tassid jpm), lisaks mitmed kunstiraamatud, mida tavapoodides polegi tähele pannud. Kui neil kõik käima läheb nii nagu plaanitud (seminarid, loengusarjad, hariduskeskus jne), siis oleme küll endale riigi rahade eest ühe väärt kunstikeskuse saanud.
Lõpetuseks ei saa ma ka mainimata jätta, et Vivian Nappi galeriis on avatud Nelli Drelli järjekordne supernaivistliku sisuga isikunäitus ja ma tahtsin eelmise nädala Eesti Ekspressi kiita adekvaatse arvustuse eest, ma kahtlustasin juba ammu, et Harry Liivrand on kinnimakstud kriitik. Aga eks ilu ole ka muidugi vaataja silmades.
Aga minge veenduge ise. Kunst elab nüüd Kumus.