Safarid

Hommikul vara tuleb end korralikult riidesse panna, tõmmata selga külmakindel kombinesioon, jalga lumekindlad saapad, kätte paksud nahast käpikud. Selline varustus on ette nähtud igale safaris osalejale.
Sõidame metsa, kus on valmis rakendatud ca 15 koerarakendit, iga kelgu ees 8-10 Siberi huski tõugu koera. See on vapustav vaatepilt. Koerad on elevusest hullunud, neid hoiab paigal vaid korralikult maasse kinnitatud ankur, üle kogu metsa kostab meeletu haukumine, kiunumine, ulgumine. Sõit võib alata ja elamus on vinge. See on midagi sellist nagu ratsutamine, kus oluliseks muutub inimese ja looma vaheline koostöö ning üksteisemõistmine. Sest kelgujuhi ülesandeks on aidata kelku juhtida (kallutades vasakule ja paremale nagu mootorrattaga), määrata kiirust (pidur on üks olulisemaid instrumente kelgu küljes) või lükata takka, kui koerad mäest üles rühkides lumme takerduvad. Sest nad on ikkagi loomad, mitte masinad. Loomad, kelle instinkt käsib neil joosta ning rakendis joosta pole niisama. Sest kui juhtkoer eksib (haistab mingit lõhna ja astub teelt kõrvale), jookseb kogu rakend kuhilasse. Ja seda juhtub. Ka kelk võib kergesti umber minna. Ja ka seda juhtub.
Hoolimata sellest, et pärast on õlavarre lihased kanged ja valusad, soovitan ma kõigile Lapimaale minejatel huskisõitu proovida. See on seda väärt.Igal juhul on põhjapõdra safari hoopis rahumeelsem ja pigem romantilisem väljakutse. Eriti väärikad sarvekandjad rakendatakse saanide ette ja sõit võib alata. Igat ullikest saani ette ei panda, sinna pääsevad vaid valitud, kelle treenimiseks kulub 6-7 aastat ning selleks sobivat vaid 1 põder 10-st. Vähemväärikad suguvennad laotatakse saanipõhja reisijate pepualust soendama ning peab tunnistama, et päris hea soe oli. Aga põder ei sõida kiiresti vaid pigem vantsib läbi tundra, nii et sõitjal ei jäägi muud üle kui kellelegi armsale kaissu pugeda ja lumist metsa imetleda.