Saamid

Päike seal enam ei tõuse. Mõneks tunniks päevaks tuleb veider sinine päevavalgus, aga varsti pole enam sedagi ning enamuse osa päevast valitseb täielik kaamos.
Esialgu tundus huvitav, aga kolmandal päevadel oli silmadel juba selline tunne, et appiii, andke valgust!
Ma arvan, et just pimedusest ja rasketest tingimustest lähtudes, hindavad sealsed inimesed muid väärtusi, kui meie siin materjaliseerunud suurlinnades. Just seda pidasingi silmas, kui ütlesin, et kõige esimesena paned tähele inimesi. Nad on nii uskumatult sõbralikud! Ja see ei ole teeseldud sõbralikkus nagu mõnelpool mujal, see ei ole ülevoolav sõbralikkus nagu Itaalias ja mitte pealiskaudne sõbralikkus nagu Prantsusmaal.
See on soe ja hooliv heatahtlikkus, siiras usk oma kultuurijuurtesse ja soov neid edasi kanda. Nad ei ole metsikud nagu mõned arvavad. Nad on absoluutselt tsiviliseeritud (viimane saami memm kolis püstkojast majja 1920-ndatel), targad ja haritud, aga sellest hoolimata on nad loodusrahvas. Päris palju leidub ka “sisserändajaid”, kes saamide eluviisi on üle võtnud ning südames laplaseks hakanud. Ning kogu see metsikus ja looduslähedus on harmoonilises tasakaalus tänapäeva ja turismibisnessiga. Mulle meeldib!