Jõuluvaatlused

Jabbadii-jabadaa, inimesed on natuke kingihulluks läinud.
Ma usun, et need on mu esimesed jõulud, kus ma olen pühadeks nii vähe ettevalmistunud, kui ma praegu olen. Vähemalt siiani ei ole mul ostetud mitte ühtegi kingitust. Okei, mis ma valetan, mul on mõned Itaaliast toodud asjad kappi peidetud ja ma kavatsek Gretele kinkida mulle Viking Lline poolt kingitud suure kaisulooma, aga see ei lähe nagu päris arvesse, eks?!

Nojaa, ma mõtlen, et Antile peab ostma midagi head ja paremat (pullipeeniseid ja konte) ja Dibile ma ostan hea meelega uue kaelarihma ja helkuri. Märten tahtis elektroonilist köögikaalu (te hakkate naerma, kui ma ütleks, milleks tal seda vaja on), Marisele on mul kreemid, mida ma ise enam ei taha, Ronele võiks lipsu osta (või raamatu 1000 küsimust - 1000 vastust, kuigi ma pole veel seni kohanud, et tal mõnele küsimusele vastamata jääks :)), isal on juba kõik maailma vajalikud asjad olemas, nii et sellega läheb raskeks, emal peab olema midagi sellist, mis palju ruumi ei võtaks (sest muidu ta hakkab nääklema, et kus kohta ta selle paneb, tal on kapid täis (kuigi minu väljakolimisega vabanes üks terve suur kapipind)) ja vanaema kingitus peab olema piisavalt, aga mitte liiga tundlik.

Ma olen kõndinud poodides ja vaatlenud inimesi, kes ostavad kinke asjade kinkimise nimel, ma olen vaatlenud noormehi, kes asjatundliku näoga naistepesu sõrmitsevad, teismelisi tüdrikuid kaisukarude leti ääres, tunglemist lõhnaosakonnas ja elektroonikaupluste reklaame, kus On Off kutsub ostma parimaid jõulukinke - laiekraaniga teler nüüd kõigest 19000 krooni.

Ühesõnaga, ma olen jõudnud selgusele, et ma tahaksin kinkida hoopis emotsioone.
Et parimad võtted sellest olen ma juba eelnevate jõulude ajal ära kasutanud, siis on päris keeruline midagi uut välja mõelda. Aga mul on idee olemas ja kui see õnnestub, siis ma ise olen väga rahul.

Ja pealegi, vähemalt minul käivad küll päkapikud!