Epiloog

Ma peaksin kirjutama veel ka õhtusöögist, mis toimus restoranis Huippu ning meenutas gurmee-orgiat, mida me kogesime Il Gioccos. Eelroaks oli buffeelaud absoluutselt kõige hõrgutavamate asjadega nagu prantsusepärane kreveti salat, lapipärane metsaseenesalat, soolalõhe viilud, grillitud rauta, siiakala võilevad, kalapirukad, kõikvõialikul viisil valmistatud põhjapõdra- ja hirveliha, home made bread ja kindlasti veel mitmed asjad, mis ma siinkohal olen unustanud. Pearoaks suitsetatud põhjapõder, seenekaste, juurvilja gratään (parim, mis ma saanud olen) ning sütel küpsetatud lõhe (ja uskuge, see lõhe oli midagi enamat kui Selverist ostetud). Magusrooga ma enam peaaegu ei mäleta, sest selleks ajaks olin ma kõikdest muudest hõrgutistest purjus ning mustikakallerdist peale süüa tundus kohatu.

Ma võiksin kirjutada ka oma suurepärasest külaskäigust Inaris asuvasse saami muuseumisse “Siida” , mis on saanud euroopa parima muuseumi preemia ning oli absoluutselt igasuguseid ootusi ületav, kuid see läheks pikaks ning mulle meeldib kõige olulisemaid mälestusi kanda oma mälusoppides.

Ma võiksin kirjutada veel ka Minisnowball workshopist – põhjusest, miks kogu see reis üldse toimus, aga tööasjadest kirjutada pole praegu enam huvitav. Ma võiksin kirjutada ka Holiday Clubi veekeskusest, ekstreem-autospordi viljelejast Action Park-ist, hotellidest, virmalistest (Aurora Borealis) ja paljust muust, mida ma nägin ja tegin, aga olulisem osa on juba kirjas ning ma arvan, et praegu sellest aitab ka.

Lapimaa on müstiline.