Viimati ma sain nii hästi süüa GTM-i messil Saksamaal ja seda oli ainult 2,5 päeva. Nüüd oli 6 päeva. Ma olen paksuks läinud. Kõige võimsam oli umbes 8 käiguline õhtusöök il Ciocco hotellis. Ja Itaalia köögile ei suuda ma kuidagi vastu panna.
Aga mis oli minu jaoks avastus – mitte kõik inimesed ei pea sellest lugu. Mitte, et selles midagi ebatavalist oleks, aga ... meil pisikestel inimestel on nii palju eelarvamusi ja nõudmisi. Kes ei söö juustu, kes ei söö seeni. Porccini (puravike) hooaeg on praegu, mis tähendab, et me sõime ohtralt puravikke. Ja pastat loomulikult. Ja Parma sinki. Ma ei oska kirjeldada Itaalia liha tegemist, aga se on midagi hoopis muud, kui meil. Ja liha sulab suus.
See kõige peenem söömaaeg algas veinikeldris, kus oli terve laua täis antipastisid (isutekitajad) – friteeritud köögiviljad (jumalikud!), friteeritud minikrevetid, bruschettad, karaskitükid jne jne ning ohtralt veini. Siis liikusime edasi hotelli gurmeerestorani, kus esimene käik oli pardirind mingi imeliku maitsega sibulamoodi asjaga. Edasi juustuga täidetud polenta puravikega, siis erinevad sordid pastat. Ma enam ei mäletagi kõike käikusid! Igaljuhul, mingil ajal tuli liha, siis kastanikook ja lõpetuseks veel kohvikõrvale hand-made küpsised. Nii et kui meil oli esiti plaanis Kataga ikka vahel õhtuti peol ka käia, siis tegelikkus oli see, et me lihtsalt veeresime ägisedes oma tubadesse suurest maorünnakust toibuma. Aga ära ka ei saanud öelda. Alles viimastel päevadel muutusime valivamaks, mida süüa.
No comments:
Post a Comment