Ma pole elu sees nii kaua oma pagasist lindilt oodanud kui Firenze lennujaamas. Selleks kulus oma pool tundi. Ning tagasi tulema hakates oli kaos veelgi suurem. Algusega juba check in-ist, kust tädid ronisid (sõna otseses mõttes) oma laudade tagant välja ja ajasid inimesi lauast kaugemale (sest itaallastel on järjekorra moodustamisest omad arusaamad). Siis käis mingi kollase vestiga mees ringi, kes suunas inimesi teistesse järjekordadesse ja kõik liikus väga aeglaselt. Ma arvan, et me seisime rohkem kui tunni. Siis selgus, et tädi ei saa meid ega pagasit saata Helsingist edasi, et me peame seal oma asjad välja võtma ja uuesti check ini tegema (see vähemalt esialgu ei valmistanud muret) ning lõpuks selgus ka, et väljumine on edasi lükatud (enamus väljumisi vist lükati edasi). Loomulikult lükati seda veel edasi, kuni oli ilmselge, et tõenäoliselt me München-Helsingi lennule ei jõua. Kuidagi ikkagi jõudsime. Ilmselt sõitis lennuk pisut kiiremini ja teine lennuk ootas meid. Igal juhul oli maandudes juba info olemas, et meid oodatakse. Nii et me pääsesime ja pakid ka. Ja pääsemine oli nii uhke, et me jõudsime isegi Helsingis oma kohvrid väljastada ja uuesti sisestada. Jumal tänatud sakslaste organiseerimisvõime eest!
Koju jõudsin üks öösel.
No comments:
Post a Comment