Ajastutest

See on kummaline ja hirmutav tunne.
Ajastute vahetusmisest.
Kas olete tähele pannud?

Ma arvan, et ma olen olnud umbes aasta jagu kahe ajastu vahetumise üleminekuprotsesis.
See algas siis kui ma leholasse ära kolisin ja Estravelisse tööle tulin.
Esimesed muudatused. Aeglane start.

Siis vanaisa surm. Muudatus, mis pani paljud asjad teisiti ja kiiremini tiksuma.
Suuremad ja väikesemad muudatused üksteise järel.
Väikesed asjad, mis tirivad üha enam välja "sellest, mis oli".

Ma tunnetasin midagi sellist olevat juba varem, aga hiljuti sai see selgeks.
Siis kui Alvisted esitasid pretensiooni, et meie aedu lahutav paekivimüür on liiga palju ehitatud nende maa peale ja see tuleb maha võtta.
See müür on olnud seal kuskil 50 aastat ja pole varem kedagi seganud.
Kas taipate nüüd? Üks ajastu on lõppenud ja teine alanud?

Järjest rohkem hakkab kunagine tervikpilt muutuma.
Ajad muutuvad. Inimesed muutuvad. Väärtused muutuvad.
Kui peaks, siis ma aheldaksin end kettidega selle müüri külge nagu filmis ja protesteeriks lammutustööde vastu.
Mitte selleks, et ma tahaksin meeleheitlikult minevikust kinni hoida, vaid selleks et säilitada.
Minu paekivi müüril on paljuski sümbolistlik tähendus, kas mõistate?
Turvatunne, mälestused ja naabrite vaheline respekt, märk sõbralikkusest ja kokkuleppele jõudmisest. Aga ei, lammutame selle. Sest nii on kõigile parem.
Uus ajastu on alanud.