Tänane õhtupoolik tundus igatepidi peesse minevat.
Ma pidin jõudma veerand seitsmeks Antiga Natalja juurde Lasnamäele. Aga sellel ajal jõudsin alles linnast koju. Haarasin Anti ja panin taksopeatuse poole punuma. Igaks juhuks helistasin isale ja ta ütles, et ma just kohe jõuan koju ja hea küll, ma viin su ära.
Lisaks sellele, et me seisime Järvevanal oma 40 minutit ummikus, oli isal ka kannatust, et ligi tund aega Anti pügamist ära oodata ja siis meid ilusti koju viia. Hoolimata sellest, et oli reede, temal oli ka väsitav nädal selja taga ja ema ootas kodus.
Ning et asja veel keerulisemaks teha, siis ma olin kodus kiirustades Sireti võtmed kaasa haaranud ning ta tahtis ära minna, kuid polnud millegagi ust lukustada. Ma helistasin Märtenile, kes ei võtnud telefoni vastu ja siis emale, kes oli ka väsinud ja tüdinud ja ootas isa ning hoolimata sellest oli ta nõus minu juurde minema ja nii kaua seal olema, kuni me isaga tagasi jõuame.
Mis ma sellega öelda tahan - et rasketel hetkedel on lähedased inimesed need, kes sind aitavad ja toetavad. Ära seda unusta. Hoia neid.
No comments:
Post a Comment