Kool vol 2

Te peate lihtsalt minu pikkade koolimonoloogitega leppima.
Laske lapsel end väljendada!

Pühapäevad on hullemad kui laupäevad. Vähemalt siiani. Õppejõud on pisut parastavalt tigedad, et pidid kaunil sügishommikul voodisoojast välja ronima ning valavad oma trotsi monoloogilistesse halva diktsiooniga teaduskõnedesse.
Mind hakkas vaevama küsimus, et kust küll kaasõpilased "õppimiseks" aega võtavad? Seda enam, et me oleme koolis käinud 4 päeva ning juba on kodutöödeks 3 referaati. Lisaks raamatud, mida õppejõud meile igal sammul ette söödavad.

Pühapäeva pärastlõunal ületasin ennast. Selles mõttes, et nii ahvatlev tundud peale 5 tundi kestnud loengut lihtsalt jalga lasta. Aga ei saanud. Koolis meeldib mulle praegu eelkõige sellepärast, et juhitakse tähelepanu asjadele, mida ma pole tähele pannud ega mõelda taibanud. Ja ma kartsin, et kui ma viilin jään ilma paljudest headest mõtetest.
Tobe muidugi, aga see õppejõud oleks olnud viilimist väärt.

Lisaks, ma hakkan arvama, et õppejõud peaksid tegema enne avaliku esinemise eksami, kui nad loengut pidama tulevad. Sest selliste loengute eest nagu eile oli, ma küll maksta ei tahaks.
Pole midagi parata, kooliskäik on üks suure sea kotis ostmine.

Ja veel, laupäeval olid kultuuripoliitika perioodid ja ma kirjutan välja mõned katked, mis mulle endale huvitavamad olid:

Prototalitaarne kultuuripoliitika NL-is - kogu kultuur kui süsteem töötas ühtse eesmärgi nimel: luua massi, kellel puudub isiklik mõtlemine, luua NL-inimene, kes reedab enne perekonna kui partei. Tamp algas juba lastesõimest, kus ikka Lenini pildid seinapeal olid. Herolised laulud, filmid, arhitektuur jne. Arhitektuur oli üks põhiline NL mõjuvahendeid. Nimelt korterelamud, mida meie tunneme Hrutshovkade nime all, on ehitatud selles laadis, et inimene võimalikult vähe kodus perekeskis oleks, sest seal on kitsas ja ebamugav, kööki praktiliselt polegi või tuleb jagada naabritega. Lapsed käigu lasteaias ja koolis, vanemad tööl ning muul ajal teistes vaba-aja veetmise organiseeritud vormides, kus pidevalt tambitakse neile pähe üht.

/Minu arust väga peened nüansid, kuidas arhitektuuriliste iseärasustega ühiskonda mõjutada saab. Ma pole selle peale varem mõelnudki./

"Kaotajate põlvkond" - võib öelda, et eesti taasiseseisvumisele viisid meid loomeinimeste ja intellektuaalide ideed ja tegutsemine. Nendesse koondus rahva emotsionaalne ja vaimne jõud ning iseseisvus taastati. Kui see oli teostunud, lükati aatemehed kõrvale, sest nende funktsioon oli täidetud. Asemele tulid "kaukamehed" - majandusmehed ja juristid, kes viisid töö lõpule ja noppisid kasu. Iseseisvumise eest seisnud vaimuinimestele oli see teatav moraalne krahh, sest neid polnud enam kellelgi kuskil vaja. Sellepärast nimetataksegi neid kaotajate põlvkonnaks.

Uued valikud - NL-is olid raamat, teater, kino odavad ja kõigile kättesaadavad. Hoolimata kõigest oli liidu ühiskond paljuski intellektuaalne ja luges palju väärtkirjandust ning tarbis kultuuri. Praeguseks on meie elanikkonna kultuuritarbimine täielikult killustunud ning põhiliselt sellepärast, et on palju uusi valikuid. Nt tahan minna reisima ning selleks, et raha koguda, pean ma loobuma raamatute ostmisest, kuna need on hirmus kallid.

Raamatud, mis tekitasid minus himu lugeda:

Ea Jansen "Vaateid Eesti rahvusluse sünniaegadesse"
/Comment: Ea Jannsen oli pikka aega minu õppejõud ja luges Balti-Saksa kultuuri. Minu eksamitööd lugedes puhkes ta nutma. Sellepärast, et ma uskusin õigetesse asjadesse. Ta oli ka meie bakatööde komisjonis ja minule üllatuslikult oli minu töö üks kriitikuid, sest ta leidis, et ma oleksin pidanud kirjutama mõisate ajaloost, mitte nende pärandist tänapäeval. Ma olin solvunud, aga respect. Peale selle raamatu väljaandmist Ea Jannsen lahkus. Mul oli au olla tema õpilane./

Jacob Burchkhardt "Itaalia renessanssi kulttur" (orig. 1860)
/Esimene ajaloolane, kes käsitles renessanssi mitte kui pelgalt antiigi taassündi vaid kui uue mõttemaailma sündi./'

Johan Hiuzinga "Mängiv inimene"
/Homo lidens. Tegelikult on kõik mäng./

Carlo Ginzburg "Juust ja vaglad"
/See raamat on mul isegi raamaturiiulis, aga siiani veel lugemata. Tegemist on ühe arvestatavaima mikroajaloolise kultuurikäsitlusega.Jutt on lihtsustatult ümber selle, kuidas 16. sajandis elav Itaalia möldril saab ühel hetkel jumalast villand ning ta hakkab kokku panema oma enda religiooni ja seda kuulutama. See religioon on pudru ja kapsad lihtrahva arusaamadest jumalasse ja rahvalikest legendidest. Ning läbi nende lugude avab Ginzburg meile 16. sajandi lihtinimese mõttemaailma. Tundub huvitav!/

Emmanuel Le Roy Ladurie "Montaillou, prantsuse küla 1294-1324"
/Samuti mikroajalooline käsitlus, aga hõlmab minu jaoks müstilisi Püreneesid ja katareid. Pealegi, kes ei tahaks lugeda lähemalt kohtade ajalugu, kus ta ise käinud on? Montaillou asub Arieges, mitte kaugel Montsegurist ja teisel pool Foix'd./